25. august 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Esiteks, ma ei arva, et Balti riikide vahelises konkurentsis oleks midagi halba. Konkurents on edasiviiv jõud ja olen veendunud, et konkurentsist on võitnud kõik Balti riigid, nii piirkonna ettevõtted kui ka lihtsad inimesed. Teisalt on Balti riigid väikesed ning mured ja probleemid üsna sarnased.

Praktika on näidanud, et koostööks on kõige parem perspektiiv eelkõige nendes teemades, mis igale riigile eraldi võetuna pole jõukohased. Eriti positiivse katalüsaatorina mõjub koostöö edendamisel ühiste hirmude olemasolu, sest hirmude summa kipub ühiste võimaluste summast alati suurem olema. Positiivsete näidetena võiks ajaloost välja tuua Balti riikide vabakaubanduspiirkonna loomise 90ndate keskpaigas, integreerumise NATOsse ja ELi jms.

Seevastu probleemid ja küsimused, mille lahendamisega iga riik arvab ise hakkama saavat, tekitavad pigem konkurentsi. Tavaliselt jahvatatakse neid teemasid komisjonides, kuni nad aktuaalsuse kaotavad või ühe osapoole kannatus katkeb. Selliseid probleeme ei ole tavaliselt võimalik kiirendatud korras lahendada, sest ühisotsuse tegemiseks vajaliku “kriitilise massi” saavutamine ei pruugi olla võimalik. Näiteks võib kirjeldatud laadi teemaks praegu pidada Balti LNG-terminali rajamist. Lootus, et ühisotsus langetatakse, on väike, sest kõik pole kindlad, et see on üldse vajalik. Adam Smithi “nähtamatu käsi” lahendab küsimuse aja jooksul ise.

Eduka koostöö eeltingimusena peab igal riigil olema ka sarnane hinnang, kas parasjagu laual olev teema kuulub riigipiire ületavate või iseseisvalt lahendatavate teemade lahtrisse. Esmapilgul lihtne ülesanne võib osutuda koostööd kõige enam takistavaks faktoriks, sest kui kas või üks riik annab vale hinnangu väljakutse raskusastmele, võtab selle ümberhindamine kaua aega. Valed hinnangud väljenduvad tavapäraselt enda võimekuse ülehindamises, probleemide alahindamises ja partnerite alavääristamises.

Sarnase valehinnangu kõige ilmekamaks näiteks kõlbab lähiajaloost Leedu uue tuumajaama projekt. Pärast edukat starti tekkis Leedu esialgsel partneril mulje, et teisi partnereid vaja polegi. Olukorra selginemiseks (ja personalimuudatusteks) kulus poolteist aastat, peale mida oli Leedu valmis koostööd jätkama. Hea meel on tõdeda, et vaatamata ÄP juhtkirjas avaldatud pessimismile on Leedu uue tuumajaama projekt kaugel “sumbumisest”. Alates 2009. aasta algusest on projekti realiseerimise nimel tehtud sihikindlat tööd ja kaugel ei ole päevad, mil partnerid peavad hakkama langetama olulisi investeerimisotsuseid.

Otsus jätkata või mitte Leedu uue tuumajaama projekti ehitusfaasis ei seondu Eesti riigi ja Eesti Energia jaoks pelgalt projekti enda parameetritega. Lahendada tuleb ka Balti ühise elektrituru loomisega seonduvad küsimused, uute elektriühenduste väljaehitamine põhja ja lääne suunas ning ühise poliitika kujundamine kolmandatest riikidest tuleva elektriimpordi suhtes. Mainitud eesmärkide saavutamine võimaldaks investeeringut Leedu uude tuumajaama vaadelda kui investeeringut Eesti varustuskindluse tagamisse, ilma milleta poleks suure raha viimine Leetu kuidagi põhjendatav.

Viimased arengud on selgelt positiivsed. Möödunud aastal otsustasid Estlink1 merekaabli Eesti, Läti ja Leedu omanikud anda kaabel tärkava Balti-Põhjala elektrituru käsutusse. Estlink2 ja Leedu–Rootsi vahelise merekaabli rajamiseks on langetatud investeerimisotsused, mis annavad reaalse aluse Balti-Põhjala elektrituru tekkeks. Kui sellele lisada 2012. aastal oodatav Leedu liitumine Nord Pool Spoti turuplatvormiga, tunduvad sõnumid Balti koostöö surmast enneaegsed.

Kirjeldatud arenguid tõukavad tagant kolme Balti riigi poliitikute ja energiafirmade vahel tekkinud ühine arusaam, et olukorras, kus Balti riikide piiriüleste ülekandevõimsuste summa on võrreldav nende tipptarbimisega, ei ole aktuaalsete probleemide lahendamine pelgalt ühe riigi baasil võimalik. Arvestades, et Balti ühise elektrituru loomisest hakati rääkima juba 1990. aastate lõpus, võib areng tunduda aeglane, kuid suure raskusastmega projektide küpsemise aeg ongi pikk ja mitte kõik neist ei pruugi realiseeruda. Siiski olen veendunud, et nii koostöö kui ka konkurents jätkuvad Balti riikide vahel ka edaspidi.

Autor: Haldusuudised.ee