21. november 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
ÄP: Riigihanked tammuvad ebatõhususe soos
See ei ole esimene kord, kui Äripäev kirjutab juhtkirjas riigihangete ebaefektiivsusest nii tellijale, ettevõtjale kui ka ühiskonnale tervikuna. Kriisi ajal ja selle järgselt domineerivat või lausa monopoolset staatust ehitusturul omav riigisektor ei soovi aga endiselt vastutust võtta, muutuda tõhusamaks ja tagada sellega parem lõpptulemus.
Tänases Äripäevas esitavad ettevõtjad kaks lihtsat ettepanekut, kuidas üheaegselt hanked tõhusamaks muuta ning kiratsevat ehitusturgu turgutada. Äripäeva hinnangul on ettepanekud mõistlikud, seda enam, et tagaksid nii parema kvaliteedi, tihedama konkurentsi kui ka elavdaksid ehitusturgu ilma rahaliste lisavahenditeta, mida praegu niigi napib.
Nii suur- kui ka väikeettevõtjad ütlevad kui ühest suust, et ehitusturg on põhjas. Turu domineerivaks tellijaks on muutunud avalik sektor, kelle osakaal on kasvanud ligi kahe kolmandikuni. Esmapilgul peaks see tähendama, et konkurentsi tihenemist ja kvaliteetsemat lõpptulemust. Kuid rahulolematus riigihangetega ei ole kuhugi kadunud ei tellija (avalik sektor), pakkuja (ehitusettevõtja) ega kasutaja ehk maksumaksja vaatevinklist.
Kvaliteet. Praeguste riigihangete süsteemi põhiliseks veaks on eelkõige hangete koostamise ja korraldamise oskamatus. Suurel osal puudub nii teoreetiline oskus kui ka praktilised teadmised, rääkimata oskusteabest. Ettevõtjate ettepanek luua teatud piirist riigiülene kompetentsikeskus on mõistlik, kuna tagab juba eos parem tulemuse. Seda enam, et keskust pole tarvis enam luua – see on olemas Riigi Kinnisvara AS näol. Arvestades, et riigil on plaanis tugistruktuure, nagu raamatupidamine, niigi ühendada ja optimeerida, sobib riigihangete korraldamise samalaadne kontsentreerimine samasse mustrisse.
Konkurents. Teise põntsu süsteemile panevad praegused maksetähtajad, mis asjaosaliste kinnitusel ulatuvad isegi kuni kolme-nelja kuuni. Lühendades tähtajad 30 päevani on riigil võimalus lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks soodustada tihedamat konkurentsi, kuna liigpikad maksetähtajad pärsivad väiksemate firmade, kel pole piisavat puhvrit, osalemist hangetel. Teiseks elavdada likviidsuskriisis vaevlevat ehitusturgu – piltlikult panna vereringe käima. Kolmandaks näidata eeskuju kogu sektorile tulevaseks arenguks.
Riik ei tohi olla küüniline. Riigipoolne ainuke vastuargument on nõrk. Näiteks rahandusministeerium sisuliselt hiilib vastusest kõrvale - räägib pigem aia august, ega muudatuse vajadust ei tunnista. Tegu olevat lepinguliste suhetega, mille aspektid räägivad omavahel läbi ja nõustuvad kaks osapoolt. Ümber ei saa lükatud ei avaliku sektori monopoolne seisund, kehv kvaliteet, präsitud konkurents ja tõhusus ning ettevõtlushuvid. Veelgi enam - alles suvel kõlasid näiteks majandusminister Juhan Partsi suust ähvardused, et ehituselt minemajalutajad ootavad karmid tagajärjed. Ähvardus, mis lähtub justkui küünilisest eeldusest, et osaledes hangetel on ettevõtja algusest peale plaaninud töö pooleli ja raha saamata jätta, rikkuda oma maine ning hullemal juhul sattuda võlgadesse ja minna pankrotti. Jah, ka ettevõtja peab riskidega arvestama, kuid ta teeb seda nii või teisiti iga päev. Riigihangetel on mängus ka laiem, ühiskondlik huvi – ning eks ole ehitusettevõtjadki olulise osa ühiskonna toimimisest. Tõhusust ei saa olla kunagi liiga palju ja kriisi aeg pidi olema parim reformideks. Leidkem lahendus, sest uut kriisi ootama jääda ei ole kunagi mõistlik.
Autor: Haldusuudised.ee
Jaga lugu 
Liitu Kinnisvarauudiste iganädalase uudiskirjaga, et ükski oluline teema valdkonnas ei jääks märkamata.
Kinnisvarauudised.ee toetajad: