Kui väiketarbija ei ole sõlminud ühegi elektrimüüjaga elektrilepingut, siis osutatakse talle üldteenust. Üldteenust osutab väiketarbijale võrguettevõtja, kelle võrguga tema elektripaigaldis on ühendatud. Peaaegu kogu Eestis on selleks Elektrilevi, kes ise ei tohi elektrit müüa ning on nimetanud üldteenuse osutajaks Eesti Energia. See tähendab, et umbes kolmandiku Eesti tarbijate puhul elektrimüüjate konkurentsi ei ole, leiab advokaat Mikk Põld.
Kuigi ühelt poolt on üldteenuse näol tegemist n-ö avaliku teenusega, mis on vajalik selleks, et tarbijatele oleks tagatud elektrienergiaga varustatus ja mille osutamise garanteerimiseks võivad riigid kindlaks määrata viimasena vastutava tarnija, siis teiselt poolt tuleb ka säärase avaliku ehk universaalteenuse osutamise puhul kinni pidada võrdse kohtlemise põhimõttest ja mitte takistada vaba konkurentsi turul. Selline nõue tuleneb Euroopa Liidu direktiivist.
Samuti on mitmed teiste riikide energiaturu regulaatorid ja valitsusvälised organisatsioonid leidnud, et direktiivis sätestatud „viimasena vastutava tarnija“ ehk VVT kindlaksmääramine“ei tähenda seda, et Euroopa Liidu üldistest põhimõtetest – konkurentsi edendamine, võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine – võiks VVT kindlaksmääramise puhul kõrvale kalduda.
Nimetatud asutused on pakkunud ka eri lahendusi VVT kindlaksmääramiseks viisil, et järgitud oleksid eelnimetatud üldised põhimõtted. Peamised lahendused on eelnevalt kvalifitseerimistingimuste ja –kriteeriumite kehtestamine ja vastava menetluse läbiviimine (nt konkurss või hange) või kvalifitseerimistingimustele ja –kriteeriumitele vastavuse hindamine, et lõppkokkuvõttes oleks tagatud ELi õigusega kooskõlas olev mittediskrimineeriv menetlus. Isikuks, kes VVT kindlaks määrab, on reeglina energiaturu regulaator.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Kinnisvarauudised esilehele