Kas Legal Due Diligence on ajalooline relikt?

Juhatuse liikme vastutuse kontekstis on positiivne aga see, et hoolsuskohustuse täitmiseks ja due diligence tegemiseks ei pea alati kaasama välist nõustajat. Kohtupraktika aktsepteerib nõustaja mittekaasamist kui juhatuse liige on seda tüüpi tehingute tegemises spetsialist. Siin tuleb muidugi arvestada, et piisavat kvalifikatsiooni hakatakse vaagima kui häda käes ja kahju kannatanud ühing esindab tagantjärele tarkust, mille vastu võitlemine võib olla keeruline ja kulukas. Abiks võib olla siiski väide, et hea ühingujuhtimise tava seda teemat (veel) ei käsitle.

Hoolsuskontrollil, mille viivad läbi välised nõustajad, on ka mõningaid ootamatult positiivseid aspekte. Näiteks kaob sellega harilikult tõendamiskoormus, et hoolsust üleüldse üles näidati – milline juhatuse liige hoiaks oma eraasjade hulgas 5 aastat vanade tehingute materjale? Vahel tuleb ette ka olukordi, kus nõustajad kaasatakse lepingu läbirääkimistele viimastel päevadel, kus on objekti ja äri iseärasustega piisavalt põhjalik tutvumine võimatu. Sellises olukorras on lepinguni jõudmine palju raskem kui olukorras, kus nõustajal on selge ülevaade enda või mõne teise nõustaja koostatud hoolsuskohustuse aruannete sisust. Üha nõudlikumaks muutuvad ka finantseerijate-poolsed tingimused hoolsuskohustuse aruannete sisu osas.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuigi ostjate hulgas näib liikuvat mõte sooritada hoolsuskohustus piiratud mahus, siis seaduse nõuded, kohtulahendid ja tehingute praktika seda mõtet ei toeta. Pigem on juhatuse vastutus kiirelt arenev kontseptsioon. Need, kes ei taha just õigussüsteemi arendamise objektiks sattuda, peaks välised nõustajad kaasamata jätma vaid väga selgete põhjuste ja kõrgemalseisva organi protokollitud nõusolekul.