Kinnisvarahaldurid kui rahvavalgustajad

Rõõmu teeb see, et korteriühistutel läheb aina paremini. Tõusnud on omanike teadlikkus ning ka finantsilised võimalused. Halduris nähakse aina enam koostööpartnerit, kes juhib olulisele tähelepanu. Ühistuliikmed on hakanud aru saama varude kogumise vajadusest remondifondi. Siin on edumeelsemad vanemate kortermajade elanikud, uusarenduste puhul tuleb mul haldurina mõnikord kõvasti vaeva näha, et selgeks teha: ka äsjavalminud maja puhul on säästud igati asjakohased! Tasub vaadata ette, millises faasis on majandus hetkel, mil majas tuleb esimene suurem remont teha. Eelmise majanduslanguse ajal oli selliseid juhuseid küll, mil ühistul tekkis vajadus midagi parandada või renoveerida, uuriti laenuvõimalusi aga pank keeldus või osutus summa elanikele üle jõu käivaks. Siis olid õnnelikud need, kes said ettenägelikult kogutud remondifondi abil hädapärase ära teha.

Korrashoiu valdkonna tegijate ühiseks mureks on adekvaatse tööjõu põud. Asjalike hooldustehnikute ning oskuslike puhastusteenindajate leidmine on väga keeruline. Meil armastatakse sageli vaadata palkade osas Soome poole, kus palgad tõesti tunduvalt kõrgemad kui Eestis, samas unustades, et ka elamiskulud on naabritel võrreldes meiega tunduvalt suuremad. Teenin rohkem, kulutan rohkem!

Tööjõu puudust aitaks leevendada parem palk, see eeldab aga teenuse tarbijate suhtumise muutust. Probleemiks pole korrashoiufirma kitsidus, vaid hoopis tarbijate soovimatus teenuse eest rohkem maksta. Väga sageli on kortermajas olnud aasta(kümne)id koristajaks mõni samas majas või läheduses elav inimene, talle makstakse, aga nii vähe kui võimalik ja tema töötasu ei ole kogu selle aja sees märkimisväärselt muutunud. Kui nüüd korraga seesama inimene enam mingil põhjusel majahoidja tööd teha ei saa, pöörduvad ühistuliikmed halduri poole – vajame uut koristajat. Aga aeg on edasi läinud, loomulikult pole sama palga eest võimalik uut töötegijat leida. Ja siis peab haldur astuma koosolekul elanike ette ning selgitama, kuidas korraga koristamine oluliselt kallimaks läheb, isegi kui suurt pilti vaadates moodustab teenushinna kallinemine kogu kommunaalarvest paar protsenti.

Meie, haldurid, heidame vahel nalja, et teeme pidevat rahva valgustamise tööd, mis tasahaaval vilja kannab. Räägime maksudest ja sellest, et neid ikka maksab maksta, kui tahame, et meil oleks toimiv riik. Et odavaima teenusehinnaga võidakse teha kellelegi liiga: kas riigile maksudega, töötajale ümbrikupalgaga või kliendile ebapiisava teenusega. Elukondiliku kinnisvara korrashoidjate tööd raskendab teenuse lõpptarbijate paljusus: kui büroohoonel on paar esindajat kellega läbirääkimisi pidada, siis ühistu koosolekul seisab haldur silmitsi mõnekümne koduomanikuga. See on pingeline töö, paljud meie valdkonna spetsialistid nö. põlevad mõne aastaga läbi. Õnneks on neid, kes inimeste harimist vapralt jätkavad ning rõõmustavad selle üle, et iga aastaga on rohkem kinnisvaraomanikke, kes mõistavad – kodu ei lõpe tema korteriuksega.