Venemaa tekitab 2010. a gaasikriisi

Kui istuda Pariisis või Berliinis, siis olete kindel, et gaasitarneid ei peatata. Kuid see ei ole tõsi Ida-Euroopas, sest 1991.-2005. aastani oli piirkonnas 35 poliitiliselt motiveeritud tarne peatamist. Eelkõige on see ohtlik, kui enamik või suur osa gaasitarneid tuleb Venemaalt.

Suurem oht on Venemaa suutmatus tarnida juba lhiajal piisavalt gaasi. Kui see juhtub, oleme palju raskemas olukorras kui esimesel juhul, sest katkestused kestavad kauem ja ei ole kontrollitavad.

Kuidas see võib juhtuda?

Venemaal on 47 miljardit kuupmeetrit gaasi ja öeldakse, et probleemi ei tohiks olla. Aga see ei tähenda, et üüratu hulk gaasi on kättesaadav. Enamik gaasist toodetakse kolmes nõukogudeaegses suures gaasimaardlas, lisaks mõned teisejärgulised maardlad. Kuid viimasel ajal pole arendatud ühtegi uut maardlat, kaod on vanades maardlates aga kuni 60% Suurbritannia aastasest vajadusest. Samal ajal kasvab pidevalt tarbimine ning juba 2010 ähvardab gaasipuudus. Energia mõistes on 2010 juba homme. See on üks põhiprobleeme.

Mis oleks lahendus?

Lahenduseks on lasta gaasiturg vabaks, lõpetada odav müük siseturule ja kaasata uute maardlate rajamiseks välisinvesteeringuid. Kõik see on aga problemaatiline, sest Gazprom ei taha kaotada kontrolli jaotusvõrkude üle. Lähenemas on ka 2008. aasta presidendivalimised, mis ei lase riigil sisehinda tõsta.

70 protsenti elektrist toodetakse Venemaal gaasist. Üks võimalus on asendada gaas sisetarbimises söega, mida venelased tahavad ka teha, kuid selgi juhul pole selge, kui kiiresti suudetakse uuele süsteemile üle minna.

Kui suur on ELi sõltuvus Vene gaasist? Mida saab EL selle probleemi lahendamiseks teha?