11. veebruar 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Täpsemalt elukutselised päästjad, kellele erakonnad üksteist üle pakkudes suuri hüvesid välja mõtlevad. Edgar Savisaar tahab päästeteenistuse seadusesse sisse kirjutada eripensione, Kojamees nõuab päästeametnikele ametikortereid. Arvatavasti tuleb keegi peagi lagedale tasuta ühissõidukite kasutamisega ja miks mitte ka tasuta toitlustamisega või 10 000kroonise preemiarahaga iga päästetud inimese pealt. Iseenesest väga armas ju, et nö sisejulgeoleku eest vastutavatele riigiteenistujatele enne valimisi paksemat leivakääru ja pikemat pensionipõlve pakutakse. Aga kõlavate lubaduste kõrval võiks hetkeks mõtiskleda, mis see sisejulgeolek üldse on ja kuidas seda mõistlik korraldada oleks.

Riigikogu 16. juuni 2004. aasta otsus "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" määratleb sisejulgeolekupoliitika põhiülesanneteks Eesti sisemise stabiilsuse kindlustamise ning inimelude päästmise ja kaitsmise. Sama dokument sätestab, et Päästeametil ja päästeteenust osutavatel asutustel on koostöös Piirivalveametiga keskne roll inimeste elu ja vara päästmisel ja keskkonna kaitseks tehtavate vältimatute tööde korraldamisel. Kuna viimaste aastate reformidega on pea kõik päästeteenust osutavad asutused allutatud Päästeametile, siis ei saa rääkida enam kesksest rollist vaid riiklikust päästemonopolist. Sealjuures käsitletakse päästeinstantse jõustruktuurina nagu politseid, piirivalvet ja korrektsioonigi.

Kuid miks peaks päästet käsitlema riigi vägivallamonopoli osana? Paranoilises, kontrevolutsioonilise diversiooni hirmus vaevlevas Nõukogude Liidus oli selleks põhjuseks ehk eeldus, et paljusid tulekahjusid süütavad rahvavaenlased, kes soovivad hävitada sotsialistlikku omandit. Sellele vastavalt oli tuletõrje sõjaväeliselt korraldatud ja relvastatud organisatsioon, valmis võitlema nii tulekahjude kui ka nende süütajatega. Samuti oli sõjaväelist tuletõrjet võimalik kasutada näiteks massirahutuste mahasurumiseks. Eestis ilmselt päästjatelt midagi sellist otseselt ei oodata ning tulirelvad on päästjatelt ammugi ära korjatud, kuid arusaam pääste rollist on visa muutuma. Selle inetuks näiteks on fakt, et näiteks Lihula ausamba demonteeris valitsuse käsul just Päästeamet.

N. Liidu järglasel Venemaal on kõige rohkem elukutselisi päästjaid - üle 1700 päästja miljoni elaniku kohta. Eesti jääb Venemaast selles numbris vaid natukene alla. Nukra paralleelina võib nentida, et Venemaal on ka maailma kõrgeim tulekahjusurmade suhtarv ning Eesti on jällegi kuulsusetul teisel kohal. Tuleb tõdeda, et suur riiklik päästeteenistus ei taga veel efektiivset päästet. Põhjus on lihtne - isegi väga arvukas professionaalsete päästjate vägi ei jõua ometigi piisavalt kiiresti õnnetuskohale. Ükski riik ei ole nii rikas, et üleval pidada nii palju kasarmeeritud päästeüksusi, et abi oleks igal pool kättesaadav ca 10 minuti jooksul, mida loetakse tulekahju algfaasiks. Tulemuseks on sagedased teated, et päästjate kohale jõudes oli maja juba lausleekides ja kustutustööde käigus leiti surnukeha(d).

Aga pöörame pilgu nüüd Lääne poole. Näeme, et tuletõrjujate-päästjate koguarv on palju suurem kui postsovjetlikes riikides, kuid valdavalt ei ole tegemist elukutseliste päästjatega vaid hoopis vabatahtlikega (või siis nn kõrvalkutselistega, kel põhitööks muu töö). Tõepoolest - iga normaalselt sotsialiseerunud isik soovib hädas ligimest abistada ning sellel baseerub vabatahtliku tuletõrje pikaajaline traditsioon. Tänapäeval on vabatahtlikud koondunud erinevatesse organisatsioonidesse, spetsialiseerudes tulekustutamisele, tehnilisele abile, keskkonnakaitsele, vetelpäästele vms. Vabatahtlikud päästeüksused katavad maad tiheda võrguna, nii et abi ka kaugemates kolgastes ometi ruttu pärale jõuab. Loomulikult on suuremates linnades olemas ka alalises valves kutseline pääste, oma päästeüksusi peavad üleval ka suured ettevõtted, nii tehased kui näiteks ka haiglad. Avaliku päästeabi korraldamine on reeglina kohalike omavalitsuste, mitte riigi pädevuses. Kindlasti ei saa euroopaliku riigi päästesüsteemi pidada politseisarnaseks jõustruktuuriks, pigem kuulub pääste olemuslikult kokku erakorralise meditsiiniabiga. Paljudes riikides ongi kiirabikutsete teenindamine üks elukutseliste päästjate peamistest funktsioonidest.

Eestis on seevastu läbi mitmete reformide jõudnud tänaseks täielikult tsentraliseeritud riikliku päästesüsteemini. Ometi on ka meil palju hoolivaid kodanikke, kes heal meelel võtaksid osa päästeala vastutusest enda kanda. Peale mulluseid naftareostusi näiteks koostas Sõltumatu Sihtasutus Eestimaa Looduse Fond projekti, koolitamaks 500 vabatahtlikku naftakoristajat-linnupesijat. ELF veebileht tõdeb, et praeguseks on juba jõutud nii kaugele, et nii mõnedki seni riigi funktsioonid võiksid olla siirdatud vabaühendustele - kogukonnapõhine loodushoid võiks paljudel puhkudel anda paremaid tulemusi kui riiklik ja tsentraliseeritud tegevus.

Inimelude ja vara päästmise vallas valitseb paraku üpris riigikeskne hoiak. Vabatahtlikud võivad teha tuletõrjesporti või ennetustööd, aga mujale ärgu end parem segagu. Stiilne näide jõudis meediasse 07.02.07, kus inimese hukkumisega päädinud Kärevere vana jaamahoone tulekahjust ei suvatsetud kohalikku vabatahtlikku, kahe tuletõrjeautoga varustatud tuletõrjeseltsi isegi teavitada. Päästeameti kommentaar asja kohta oli, et Kärevere vabatahtlikel pritsimeestel pole Päästeametiga lepingut sõlmitud ja seepärast pole neil õigust ka tuld kustutada. Lisagem veel, et kui Päästeamet sõlmibki lepingu vabatahtlikega, siis piiratakse vabatahtlike osalemist päästetöödel - välja ei tohi tulla korraga rohkem kui kolm priitahtlikku.

Veel ignorantsem on suhtumine erapäästesse. Kui vahest keegi iitsatabki erapääste võimalikkusest, siis maalitakse avalikkusele silme ette kole pilt olukorrast, kus Falck hõivab päästeteenuste turu ja päästmine muutub elanikele tasuliseks. Sellest väitest kumab ühelt poolt läbi sovjetlik kujutelm, et riigi korraldatud asjad on rahvale tasuta, teisalt on tegemist põhjendamatu hirmutamisega. Praegu tegeleb Falck näiteks mitmel poole vetelpääste ehk rannavalvega - rannavalve on erandlikult jäetud omavalitsuste korraldada, kes võivad seda siis ka erafirmalt tellida - ja pole kuulda olnud, et abisaanutele oleks päästearveid esitatud.

Tulles tagasi sisejulgeoleku juurde, näeme, et isegi avaliku korra kaitses on oma roll nii politseiasutustel, turvafirmadel kui vabatahtlikel, kes tegutsevad eri tasandeil naabrivalvest abipolitseinikeni. Ka arstiabi, sh erakorralise meditsiini vallas tegutsevad riigi- ja munitsipaalasutused kõrvuti äriühingute ja vabatahtlikega. Päästealalgi oleks igati loomulik rakendada nii kohalike omavalitsuste, vabatahtlike kui eraettevõtete initsiatiivi. Et inimesed võiksid ja saaksid ennast ise häda korral aidata, selmet abitult oodata riigipääste saabumist.

Eeltoodutut kokku võttes tahaks loota, et poliitikud lisaks rahalubadustele võtaks ka mõelda, millised on alternatiivid monopoolsele riigipäästele. Riik, täpsemini päästeametnikud, on tänaseks oma ülesanded määratlenud läbi ca 100 kutselise komando, mida on aga lootusetult vähe - abi ei jõua õigeaegselt kohale ning suurõnnetuste korral ei jätku ressursse õnnetuse kiireks ohjamiseks. Tagamaks abi käepärasust, peaks oma päästeüksus olema vähemalt igas vallakeskuses. Muidu jäämegi kurbi uudiseid lugema ja paistame maailmas silma ainulaadse statistikaga, kus tulekahjudes hukkunuid on rohkem kui vigastatuid, sest tuletõrjujate kohale jõudes on inimesed juba surnud.

Laupäeval kell 17.41 teatati häirekeskusele, et Sangaste alevikus põleb elumaja. Tuletõrjujad sõitsid kohale Valgast, Pukast ja Otepäält, kuid maja oli juba lausleekides. Hoonest leiti kahe inimese surnukehad.

Sisejulgeolekut saab korraldada ka riikliku päästemonopolita.

Autor: Haldusuudised.ee