Mõisahoone häda ja viletsus vaatab praegu vastu teiselt korruselt. Varade ülevaatusel 1814 kirjeldatakse hoones suurt saali, kuhu olid riputatud 27 perekonna liikmeid kujutavat maali. Saali kõrval asus raamatukogu, kust pääses kabinetti.
Teisele poole jäid söögisaal, krahvinna toad, magamisruumid. Ainuüksi külaliste vastuvõtu tube oli kolm.
Tollase saali toredusest annavad veel aimu kummalgi pool seinas muusikarõdu paarissambad, laerosett ja osalt stukk–karniise.
Nagu saalis, nii ka kahel pool tubades on laed põhjapoolses servas kas alla kukkumas või paistabki juba kätte pööning hiigelsuure mantelkorstnaga.
Anniko tunnistab, et omanike rahatuge on mõis tundnud päris alguses vaid viis kuud, siiani on nad teatud põhjustel ehitustöödest kõrvale jäänud. Kõrvaltvaatajana tundub, et temale käib ülejäänu ilmselt üle jõu.
Muinsuskaitseameti Järvamaa inspektor Aino Pung peab Kirnat õnnetuks mõisaks. Enne Helle Annikot pole tema meelest mõisat keegi väärtustanud ja praegu midagi keelatut tehtud pole.
Järgmisel aastal üritab Pung Muinsuskaitseameti kaudu rahataotluse alusel mõisa omanikke toetada, et koostada muinsuskaitse eritingimused ja uus projekt. Esimene töö on ennistada portikust. «Aga omanike omaosalust peab ka olema, muidu Muinsuskaitseamet rohkem ei rahasta,» lisab ta.
Autor: Haldusuudised.ee