Praegu on küllap rohkem teada Kirna mõisa
ümbruse tervendavast mõjust kui härrastemaja klassitsistlikust stukkdekoorist,
mis on kunstiajaloolaste meelest tähtsamgi kui mõis üldse ja säilitamist
väärt.
Ilmselgest kokkuvarisemisest päästis Paide – Türi tee ääres looduslikult kaunis kohas asuva Kirna häärberi 1997. aasta suvel minek eravaldusse, kirjutas Järva Teataja.
Samast ajast tegutseb seal paberite järgi küll mitte mõisaproua, pigem mõisaemandana ka Helle Anniko. «Tahan hoida seda paika tema ilu ja eriparameetrite, mitte mõisa pärast,» tunnistab ta avameelselt.
Anniko peab silmas Kirna mõisa ümbruse geoloogilist eripära. Mõis ja vabakujunduslik park asuvad suure murrangulõhe kohal, sellest väljuvad elektromagnetilised madalsagedusvõnked, mis tervendavad inimest.
Mõisahoone häda ja viletsus vaatab praegu vastu teiselt korruselt. Varade ülevaatusel 1814 kirjeldatakse hoones suurt saali, kuhu olid riputatud 27 perekonna liikmeid kujutavat maali. Saali kõrval asus raamatukogu, kust pääses kabinetti.
Teisele poole jäid söögisaal, krahvinna toad, magamisruumid. Ainuüksi külaliste vastuvõtu tube oli kolm.
Tollase saali toredusest annavad veel aimu kummalgi pool seinas muusikarõdu paarissambad, laerosett ja osalt stukk–karniise.
Nagu saalis, nii ka kahel pool tubades on laed põhjapoolses servas kas alla kukkumas või paistabki juba kätte pööning hiigelsuure mantelkorstnaga.
Anniko tunnistab, et omanike rahatuge on mõis tundnud päris alguses vaid viis kuud, siiani on nad teatud põhjustel ehitustöödest kõrvale jäänud. Kõrvaltvaatajana tundub, et temale käib ülejäänu ilmselt üle jõu.
Muinsuskaitseameti Järvamaa inspektor Aino Pung peab Kirnat õnnetuks mõisaks. Enne Helle Annikot pole tema meelest mõisat keegi väärtustanud ja praegu midagi keelatut tehtud pole.
Järgmisel aastal üritab Pung Muinsuskaitseameti kaudu rahataotluse alusel mõisa omanikke toetada, et koostada muinsuskaitse eritingimused ja uus projekt. Esimene töö on ennistada portikust. «Aga omanike omaosalust peab ka olema, muidu Muinsuskaitseamet rohkem ei rahasta,» lisab ta.
Autor: Haldusuudised.ee
Seotud lood
Üha rohkem ostjaid ja investoreid hindab tänapäeva kinnisvara puhul lisaks asukohale ja ruutmeetritele ka hoone jätkusuutlikkust, energiatõhusust, elukeskkonna kvaliteeti ja mugavust. Üks peamisi kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse sümboleid on rohesertifitseerimine. LEED-sertifikaat – maailmas üks tunnustatumaid rohehoonete kvaliteedimärke – on Põhjamaades juba tavapraktika.