3. aprill 2007

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

«Haigla küsib mult edaspidi 15 000 krooni kuus,» sõnas Elva haigla hooldusravipalatis liikumatult lamav 46aastane Inno Palo, kes on viimased kaheksa aastat oma elust veetnud halvatuna haigevoodis. «Ütlevad, et arstidele on tarvis suuremat palka maksta. Aga see on ju meeletu summa! Ma ei ole neile mingi rahateenimise masin!»

Hirmuäratavast arvest veelgi nukram on aga teadmine, et 15 000kroonise või suuremagi arve maksmine ei valmistaks Palole mingeid probleeme, kui viis aastat tagasi oleks riigi määratud advokaat halvatud mehele poetanud üheainsa lause: pöörduge kindlustuse poole, kirjutas Postimees.

Raskete tagajärgedega avarii juhtus 1999. aasta detsembris, kui purjus Gunnar G (nimi toimetusele teada) sõitis oma Mercedesega Tartu-Viljandi maanteel teelt välja ning rullus üle katuse. Sõiduauto kõrvalistmel istunud Inno Palo sai üliraske kehavigastuse: 5. ja 6. kaelalüli nihestuse koos kõigi jäsemete halvatusega.

Autot juhtinud Gunnari üle mõisteti Tartu maakohtus kohtunik Heli Sillaotsa käe all õigust alles 2002. aasta 19. septembril.

Gunnar oli oma esindajaks palganud Tartu I Advokaadibüroo advokaadi Meelis Masso. Kannatanut Inno Palo, õigemini teda kohtus esindanud ema Milvi Palo, kaitses riigi märatud advokaat Valli Murde, kes kuulus toona samuti Tartu I Advokaadibüroo hingekirja.

Väärib märkimist, et kohtuistungi ajaks oli Gunnari arvele kogunenud veel kaks karistust pahanduste pärast, mille ühiseks nimetajaks alkohol ja autorool. Uus süüdimõistev otsus tähendanuks staažikale roolijoodikule reaalset vangiminekut.

Kohtus halvatud poega esindanud Milvi Palo sõnul sai ta aga alles kohtuistungi käigus üllatusega aimu, et suund on võetud leppemenetlusele.

Leppemenetluse käigus tunnistas Gunnar end küll süüdi, kuid pääses vangiminekust, sest kohus teda süüdi ei mõistnud. Ühtlasi kohustus roolijoodik hüvitama enam kui 60 000 krooni, mis Inno ja Milvi Palo olid selleks ajaks ravile kulutanud.

Kuidas makstakse kinni aga tulevane ravi, selle peale Palod toona ei mõelnud. Riigi määratud advokaat Valli Murde andis leppemenetluse käigus tõesti lubaduse aidata oma klienti vajalike dokumentide vormistamisel.

Kuid ta ei maininud halvatud mehele ega tema pensionärist emale täiesti reaalset võimalust nõuda kindlustuselt mehe elu lõpuni välja ravikulud ja püsiva töövõimetuse hüvitis.

Kindlustushüvitis aga lausa ootas väljamaksmist. Gunnari auto oli kindlustatud Salva kindlustuses ning õnnetus oli Salvas Liikluskindlustuse Fondilt (LKF) laekunud info alusel kahjujuhtumina ka õigel ajal registreeritud.

LKFi jurist Jüri Aava sõnab, et hüvitise määramine oleks olnud väga tõenäoline, kui seda vaid küsitud oleks. Kuna aga avarii põhjustaja Gunnar oli purjus, olnuks sama tõenäoline ka kindlustusepoolne regressinõue tema vastu.

Toonaste seaduste kohaselt tuli kannatanul hüvitist nõuda kolme aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. See aeg sai ümber 2002. aasta detsembris, mõni kuu pärast leppemenetluse sõlmimist.

Milvi Palo pöördus poja hüvitise asjus kindlustusse alles 2006. aasta novembris, olles sellest võimalusest kuulnud tuttavalt arstilt. Kuid selleks ajaks oli juba liiga hilja.

Autor: Haldusuudised.ee