Elumaja beežist fassaadist on saanud kirju
lapitekk. Kolm aastat tagasi ostsid Silvia ja Antonio sellesse kõneleva liftiga
majja tuttuue korteri, kirjutas Eesti Päevaleht.
Praegu veel kuue tuhande elanikuga linnakeses maksis 70-ruutmeetrine korter 130 000 eurot. Valencias saaks sama summa eest kapitaalremonti vajava eluaseme.
“Täna on meie korteri väärtus ligi 200 000 eurot,” teatab Antonio väsinult. “Ent mis kasu sellest on, kui ostjaid pole, aga pakkumine aina suureneb? Aasta pärast ei saa me enam isegi 130 000 küsida.”
Silvia ohkab. Kolme aastaga on nende igakuine laenumakse kasvanud üle 200 euro. Peres, kus küll mõlemad töötavad, hakkab elamispinnale kulutatav rahasumma end valusalt tunda andma, kärpides muud tarbimist ja tekitades hirmu tuleviku ees, sest palgad ei tõuse sama kiiresti. Näiteks kahe viimase aasta jooksul on keskmise palga kasv jäänud alla isegi inflatsioonile. Silviale ja Antoniole on see tõsine probleem, nagu paljudele teistelegi.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Autor: Haldusuudised.ee
Seotud lood
Korteriühistud on erinevad: ühes veereb elu tegusa juhatuse eestvedamisel nagu hernes, teisel on kõik ligadi-logadi: remonditööd, mis ette võetakse, kipuvad venima jääma, trepikojad on räpased, majaümbruse heakord jätab soovida ja majaelanikud nurisevad. „Kui on näha, et asju kuidagi järje peale ei saada, tasub ehk kaaluda lepingu sõlmimist mõne haldusfirmaga,“ ütleb Ronald Tõnisson, korteriühistute haldusteenust pakkuva Pindi Kinnisvarahalduse tegevjuht.