22. detsember 2008

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Seda, kas nafta hinna põhi on käes, ei oska ilmselt mitte keegi öelda, isegi mitte naftakartelli president.

Ehkki Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni üheks põhieesmärgiks hoida nafta hind stabiilsena ehk teisisõnu oma kontrolli all, pole OPECil peaaegu kunagi õnnestunud seda teha. Seda kindlasti mitte viimase kümne aasta jooksul, aga ka organisatsiooni pea 50 aastase ajaloo jooksul varem (OPEC asutati 1960. aasta septembris ning tööle asus organisatsioon 1961. aasta jaanuaris).

Täpselt kümme aastat tagasi langes nafta hind alla kümne dollari barrelist. Ehkki OPEC oli tol aastal varem juba kolm korda tootmiskvoote kärpinud, ei aidanud see langustrendi peatada. Toona oli põhjuseks kartellisisesed lahkhelid. Nimelt ei pidanud kaks liikmesriiki, Venezuela ning Iraan kokkulepitud kvootidest lihtsalt kinni ja paiskasid maailmaturule toorainet rohkem, kui lubatud.

Langustrendile saabus lõpp alles 1999. aasta kevadel, mil OPECile tulid appi liikmesriikidesse mittekuuluvad Mehhiko, Norra, Omaan ning Venemaa. 1999. aasta märtsi võibki lugeda nafta hinna uue tõusutrendi alguseks.

Aga jälle, oh häda! Nüüd hakkas musta kulla hind liikuma liiga kiiresti – järgneva 15 kuuga kerkis musta kulla hind enam kui kolm korda 30 dollarini barrel 2000. aasta märtsis. Kuna hinnatõus oli liiga kiire, kartsid OPECi mõned liikmesriigid eesotsas Saudi Araabiaga, et see võib tekitada tarbimise äkilise vähenemise ning seega lõpptulemusena naftatulude kahanemise. Nii püüdiski naftakartell sisse seada hinnakoridori, alguses vahemikus 20-25 dollarit barrel, mis tõsteti hiljem kuni 28 dollarini barrel.

Kuna nafta hinda ei suudetud soovitud koridoris hoida, tegi Saudi Araabia vahepeal isegi meeleheitliku katse ühepoolselt tootmist suurendada, sest kartellikaaslastega ei suudetud kokku leppida. Aga sellest oli vähe kasu. Püss oli lahti pääsenud ning hinnatõus kestis kuni selle aasta juulini, mil naftabarrel maksis 147,50 dollarit.

Ehkki OPECilt tuleb umbes 40 protsenti maailma naftatoodangust, ei suuda kartell siiski musta kulla hinda kontrollida. Põhjus on selles, et nafta hind ei kujune pelgalt tooraine pakkumise-tarbimise tasakaalust vaid paljuski sellest, milline on nn turgude ehk investorite-spekulantide nägemus hinna tuleviku suhtes. Viimaste aastate märksõnaks on olnud Hiina tarbimisbuum ning nn hüpotees selle kohta, et nafta tootmine hakkab varude otsasaamise tõttu enne 2030. aastat dramaatiliselt langema (nn oil peak teooria). Lisaks sellele tekkisid selle sajandi alguses uute finantstoodetena nn nafta aktsiad, mis kujutavad endast nafta hinnaliikumist peegeldavad börsil kaubeldavate fondide osakud (nn ETF-d).

Kuna tänu neile tekkis võimalus investeerida naftasse ka jae- ehk väikeinvestoritel, muutusid fondiosakud väga populaarseks ning nende nõudluse tekitamisel kasvas järsult. Kuna börsil kaubeldav nafta puhul on tegemist peamiselt pabernaftaga (nn füüsilise nafta osa moodustab naftaturust vaid mõne protsendi), tekitasid kõik need tegurid korraliku mulli, mille lõhkemist nüüd tarbijad rõõmuga ning naftatootjad õudusega pealt vaatavad. OPECil ning teistel naftatootjatel on siin üsna raske kaasa rääkida, sest liiga radikaalne tegevus võib tuua kaasa oodatule vastupidised tulemused.

Aga ühel korral on OPEC suutnud nafta hinda mõjutada. See oli 1973. aasta oktoobris, mil kuulutati välja embargo, mis aga lõppes sellega, et nende mõju naftaturule hoopis vähenes.

Autor: Haldusuudised.ee