9. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb Peeter Koppeli kommentaar:

Viimasel ajal näib süvenevat tendents, kus avalik arvamus kipub toormehindade kõikumises (tegelikult küll tõusus) süüdistama spekulante. Veelgi enam – on kuulda isegi signaale, et spekulandid tuleks nn oluliste toormete (energiakandjad, põllumajanduslikud toormed) kauplemiselt eemaldada. Minu arvates näitab see seisukoht võhiklikkust – lihtsalt ei mõisteta spekulantide funktsiooni hinnakujunemismehhanismis.

Toormeturud on tänasel päeval üles ehitatud nii, et nii tootjad kui tarbijad saavad sisuliselt just spekulantide abiga vähendada hinnakõikumistest tingitud riske. Kui spekulandid "valemist eemaldada", tõuseks hindade volatiilsus täiesti dramaatiliselt.

Võtame kõige rohkem kirgi tekitava toorainerühma – põllumajanduslikud toormed. Oletame, et tegemist on viljakasvatajaga. Teatavasti on tootjal vajadus osta nii seemnevilja, väetist, seadmeid kui ka maksta sulastele palka. Samas aga raha saadakse alles pärast saagi koristamist – korra aastas. Mängu tuleb tulevikutehing, kus tulevane saak müüakse maha juba täna. Ja mis seal salata – tehingu vastaspooleks võivad olla just spekulandid.

Saadud rahaga hoitakse äri käimas kuni vili on külvatud, üles kasvatatud ja koristatud. Spekulandid tagavad selle, et esiteks eksisteerib igal hetkel toormele hind (likviidsus), kui ka selle, et hind on vähemalt mingil tasandil pikemas perspektiivis suhteliselt stabiilne. Kuidas?

Kui spekulante ei eksisteeriks, siis kasvaks hüppeliselt hindade tsüklilisus/volatiilsus. Suuremad ostjad/tarbijad saaksid tootjale hinna peale suruda – erineva nägemuse või motivatsiooniga spekulante ei oleks vastavat survet absorbeerimas. Ilmselt viljakasvataja sellises kontekstis kasumit ei teeniks ning tal kaoks motivatsioon vilja tootja. Järgmise tsükli käigus oleks aga juba ostjad omadega hädas ning üritaks dramaatiliselt vähenenud pakkumise kontekstis teineteist oksjoni pidamise kombel üle trumbata. Dramaatiline hinnatõus oleks vältimatu. Tootjad vaataks, et selliste hindadega kannatab justkui taas toota ning asuks külvama. Järgmisel aastal oleks ülepakkumine ja ostjad kehtestaks taas hinna.

Seega, vastupidiselt kohati väga õelaks muutuvale avalikule arvamusele, on spekulantidel positiivne roll toormete hinnakujunemismehhanismis nii stabiilsuse tekitaja kui volatiilsuse/riski vähendajatena. Muidugi ilmselt nüüd keegi tõstab sõrme üles ja leiab, et kõike saaks edukalt, toredalt ja kenasti (riiklikult) reguleerida. Vaatamata oma suhteliselt noorele eale ma veel mäletan administratiivselt reguleeritud toormeturgu, mille resultaadiks oli tühjus poelettidel ja paarikilomeetrised bensiinijärjekorrad. Kena oleks, kui saaks seekord ilma nendeta.

Autor: Haldusuudised.ee