8. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äripäeva lühiusutlus Karin Madissoniga.

Mil moel majanduskriisi tingimustes palgatöötajast tegevjuht enda ettevõtet asutades üritab "vanast" töökohast juba tuttavaid ja tuntud kliente kaasa viia?

Kahjuks peab nentima, et sellised juhtumeid, kus endine tippjuht või juhatuse liige asub konkureerima senise tööandjaga esineb päris tihti. Konkureerimine iseenesest ei ole keelatud aga pahatihti kasutatakse selle käigus ära ka ärisaladust.

Eriti tuleb ebaausat konkureerimist ette olukorras, kus koostöö juhtkonnaga või omanikega ei suju või siis omanikud on igapäevasest tegevusest kaugel ja juhil tekkib soov oma töö viljad täielikult endale saada, mitte neid jagada omanikuga. Klientide ülemeelitamist võimaldab aga nõrk kliendisuhe. Seega tuleb siinkohal ka sellel, kellelt kliente üle meelitati, tõsiselt endas vigu otsida.

Oma praktikas olen näinud väga mitmeid juhtumeid, kus endine juht või töötaja üritab üle meelitada endise tööandja kliente. Sellist tegevust ei saa aga alati lugeda keelatud tegevuseks.

Näiteks juhul kui pöördutakse vaid üksikute klientide poole, kelle puhul on üldiselt teada, et ta sellist teenust või toodet ostab ning klient otsustab pakkuja vahetamise kuna talle pakutakse paremaid tingimusi. Sellisel juhul on tegemist tavapärase konkurentsiolukorraga ning sellist tegevust on võimalik keelata vaid töötaja või juhiga sõlmitavas lepingus.

Kui aga selle käigus kasutatakse ära infot, mida oli võimalik saada vaid endise tööandja juures töötades, siis tuleb sellis tegevus lugeda taunitavaks. Selliseks infoks võib olla näiteks hinnakujundus, kontaktisikute personaalsed kontaktid jne.

Kas sellised või sellesarnased juhtumid on sagenenud? Kuidagi ajas teisenenud?

Ei julgeks väita, et selline tegevus on majanduskriisi ajal aktiivsemaks muutunud. Pigem arvan, et ahvatlus oli vast isegi suurem kui teeniti korralikku kasumit. On heameel, et riigikohus on andnud vägagi mitmeid juhiseid, millest antud asjades lähtuda ning teadlikumad on hakanud siis nuputama uusi teid ja vältima juba tehtud vigu.

Nii näiteks ei loeta kõlvatuks konkurentsiks kaas-töötaja ülemeelitamist, juhul kui sellega ei kaasne mingeid eritingimusi (nt. klientide ülemeelitamise nõuet). Samuti ei loe kohus ärisaladuse kaitse alla isiku teadmisi ja oskusi olenemata sellest, et ta omandas need eelmise tööandja juures. Samuti ei pruugi kliendibaas olla alati ärisaladus.

Hea meel on, et ka tööandjad on rohkem hakanud tähelepanu pöörama oma õiguste kaitsele. Töösuhtes peab olema konkurentsikeeld töölepingus sätestatud ning kui soovitakse, et konkurentsikeeld kehtiks ka peale töösuhte lõppu, siis tuleb selle eest maksta töölepingu lõppemise järgselt igakuist mõistlikku tasu.

Tööandjatele ei ole jõudnud aga veel kohale teadmine, et vana töölepingu seaduse ajal sõlmitud kokkulepped konkurentsikeelu osas on tihti tühised, kuna tasu makstakse töösuhte ajal või siis ei ole tasu suurus mõistlik. Seega maksab tööandja tasu selle eest midagi sisuliselt vastu saamata ning see avastatakse alles siis kui probleemid on juba tekkinud.

Ei ole erandlikud juhtumid, kus makstakse siiani tasu ka ärisaladuse hoidmise eest. Ärisaladuse hoidmise eest enam tasu maksma aga ei pea, kuid ärisaladus peab olema lepingus piisavalt konkreetselt ja selgelt määratletud.

Juhatuse liikme suhtes kehtib seadusest tulenev konkurentsikeeld vaid juhatuse liikmeks oleku ajal ning see ei kata väga mitmeid tegutsemisvorme. Seega tuleb sõlmida ka juhatuse liikmega vastav leping kui soovitakse, et konkurentsikeeld oleks seaduses toodust laiem või, et juhatuse liige ei asuks konkureerima peale õigussuhte lõppemist.

Kui vastavaid kokkuleppeid ei ole sõlmitud, siis on abi konkurentsiseadusest, mille kohaselt on kõlvatu konkurents keelatud ning selleks loetakse muuhulgas ka ärisaladuse kuritarvitamist või konkurendi töötaja või esindaja ärakasutamist.

Milliseid skeeme sellistel puhkudel kasutatakse?

Tihti alustatakse konkureeriva tegevuse ettevalmistamisega juba endises kohas töötamise ajal, kus juurdepääs kliendibaasile, töötajatele, tootmis- või teenindusprotsessile jms. on väga hea.

Konkureeriva tegevusega kaasneb väga tihti ka endise tööandja ärisaladuse ärakasutamine, andmete kopeerimine, klientide nn. ettevalmistamine, töötajate ülemeelitamine jms.

Minu praktikas on olnud juhus, kus nn. „pahad poisid“ selekteerusid välja ärisaladuse ja konkurentsikeelu kokkulepete sõlmimisel. Nimelt soovis tööandja kehtestada uusi reegleid ja mõned töötajad ei olnud nõus neid allkirjastama.

Mõne aja pärast selgus, miks nad seda ei olnud nõus tegema. Tööandja suutis õnneks võtta tarvidusele meetmeid olulisemate klientide hoidmiseks ning koguda ka piisavalt tõendeid töötajate tegevuse kohta.

Kuidas peaks ettevõtte omanik käituma, kui märkab, et tema selja taga miskit kahtlast toimub? Millise institutsiooni poole pöörduma, et kliendibaasi "vargust" takistada või peatada?

Esmaseks soovituseks on see, et tuleb tegeleda oma ärisaladuse kaitsmisega. Uue töölepinguseaduse alusel ei ole see ülemäära keeruline ning sellele tuleks mõelda enne igasuguse kahtluse tekkimist.

Kui on tekkinud juba aga kahtlused, siis tuleks oma töötajaid jälgida, nõuda nendelt aruandlust ning koguda piisavalt tõendeid oma kahtlustustele. Võimalusel tuleks muuta olulisemate klientide kontaktisikud ja kontakteeruda strateegiliste klientide, töötajate, tarnijate ja koostööpartneritega. Kui rikkumine on juba toime pandud, siis on võimalik pöörduda kohtusse.

Kohtusse minnes on endisel tööandjal aga väga raske tõendamiskoormis. Tuleb suuta näiteks tõendada, milles rikkumine seisnes, kui suurt kahju saadi iga rikkumise tagajärjel, milline oli täpselt ärisaladus, mida ära kasutati ning milliseid meetmeid oli tööandja tarvidusele võtnud, et oma ärisaladust kaitsta.

Riigikohus on näiteks asunud ühes oma lahendis seisukohale, et kliendibaas ei pruugi olla ärisaladus ning see ei pruugi anda konkurendile eelist, juhul kui kliendid on avalikult teada või neid on võimalik lihtsalt eeldada või vastavaid andmeid koguda. Kliendibaas võib-olla ärisaladus juhul kui see kogumis moodustab terviku ja selle saamiseks on tehtud piisav investeering.

Tihti ei piisa ühele-kahele kliendile tehtud pakkumisest, et tõendada kliendibaasi „varastamist“. Kohtule tuleb suuta esitada piisavalt tõendeid, et näidata selle tõenäosust. Küll on aga olemas ka kaasusi, kus klientide osas kasutati sama numeratsiooni kui eelmise tööandja juures, mis andis piisava eelduse, et kogu kliendibaas oli kopeeritud, kuna ei olnud mõistlik eeldada, et töötajad mäletasid klientide numbreid peast.

Või siis juhtumeid, kus tööarvutis leidub e-maile, kus on edastatud kliendihaldusprogrammi kirjeldus või väljavõtted kliendibaasist või siis uue ühingu äriplaan, mille peamine sisu on senise tööandja klientide ülemeelitamine ning ärisaladuse ärakasutamine.

Isegi kui rikkumise tõendamine õnnestub, siis on väga keeruline tõendada, millist kahju iga sellise rikkumise tagajärjel saadi. Üksikute klientide ülemeelitamisel on see lihtsam aga kui pakkumine tehakse enamusele klientidest, kellest osa lähevad üle ja osad mitte. Kasumi ja käibe põhjal tehtavad arvutused on kohtus vaieldavad, kuna need näitajad sõltuvad väga paljudest muutujatest.

Seega oleks soovitav väga täpselt sätestada, mida tööandja loeb oma ärisaladuseks ning rikkumise puhuks näha lepingus ette leppetrahv, mis katab vähemalt osaliselt tekkinud kahjud ning annab julgust kohtusse pöördumisel.

Kas antud uudise juures avaldatava kirja alusel saaks majanduspolitsei menetlust alustada?

Konkreetse kaasuse asjaolusid teadmata ei ole võimalik seda kommenteerida. Karistusseadustik annab võimaluse algatada kriminaalasi, juhul kui avaldatakse või kasutatakse õigustamatult ära teise isiku ärisaladust. § 377 kohaselt on võimalik karistada isikut kuni üheaastase vangistusega kui ärisaladus on teatavaks saanud töö- või ametiülesannetega seoses ning ärisaladust on kasutatud ärilisel või kahju tekitamise eesmärgil.

Ei julge kinnitada, et politseid antud asja entusiastlikult uurima asuks, kuna kokkupuude eraõigusega on üsna lähedane. Pahatihti menetlust ei algatata või lõpetatakse väitega, et tegemist on tsiviilvaidlusega ja pöörduda tuleks tsiviilkohtusse.

Autor: Haldusuudised.ee