Karu lisas, et avaliku sektori organisatsioonid võiksid võtta soolist võrdõiguslikkust tagavad personalipraktikad ja tagada õiglase palgakorralduse, mis oleks saavutatud läbi ametikohtade hindamise ning regulaarse palgaandmete soolise analüüsi.
Karu täpsustas, et just avalikus sektoris on suurim osa naisi ka tööl, seega see vähendaks palgalõhet, kui avalik sektor oleks eeskuju. Kuna avalikul sektoril on oluline roll poliitikakujundajana, mistõttu tuleb arvesse võtta soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise printsiipi, et oma tegevuses mitte vastu töötada soolise võrdõiguslikkuse tagamise eesmärgil. „Selle pilguga tuleks analüüsida erineva valdkonna poliitikaid ja otsuseid – alustades maksusüsteemidest ja tööturupoliitikast, kuni perepoliitika ja vanemahüvitise skeemini välja,“ rõhutas Karu.
Soolise palgalõhe empiirilisest osast selgus, et palgalõhe on suurim vanusevahemikus 25-44, mil pere loomine ja laste kasvatamine on kõige tõenäolisem ning lastega naised teenivad iga lapse kohta keskmiselt 1,2% vähem kui lasteta naised. „Seetõttu tuleks kasutusele võtta meetmeid, mis ühelt poolt vähendaks lapsepuhkusel olemise negatiivset mõju naistele, aidates neil hoida kontakti tööandjaga,“ rääkis Karu.
Karu märkis, et Eestis on väga pikk lapsehoolduspuhkus, mille tagajärjel jäävad naised umbes 1,5-2 aastaks töölt kõrvale, mis mõjutab nende karjääri, edu saavutamist ja palka «See võib tekitada ka tööandjates arvamust, et naise värbamine on tülikas ja kulukas.»
Karu lisas, et teisalt see julgustaks ja soodustaks meeste suuremat osalust pereelus ning lapsehoius. „Selleks tuleks tuua rohkem paindlikkust lapsehoolduspuhkusesse, taastada 10-päevane tasustatud isapuhkus, võtta kasutusele individuaalne õigus lapsepuhkusele ja suunata vanemaharidust ka isadele,“ kommenteeris Karu.