18. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui suurt osa ostja staadionist ihkaks, samuti. Miks aga peaks keegi üht staadionit osta tahtma? Ehk maa pärast? Laiub see staadion ju üsna mitmel hektaril ja peaaegu kesklinnas. Hea tahtmise juures saaks staadioni ümbruse ju hotelle, kaubanduskeskuseid, toitlustus- ja meelelahutusasutusi, korter-büroomaju täis pikkida. Millest on Pohlak isegi, suisa avalikult unistanud.

Naabrid oleks investori tulekuga vägagi rahul. Äripäev, olles Lilleküla staadionile peaaegu naabriks, näeks suurima hea meelega, et lõpuks tuleks keegi, kes selle staadioni lõplikult valmis teeks ja elu piirkonnas käima paneks. Sest ausalt öeldes on see praegu, hoolimata staadionist, jalgpallimängude ja -treeningute välisel ajal sisuliselt üks tühermaa. Üks kole laipade leidmise koht.

Üks on aga täitsa kindel. Et keegi täna üldse tõsimeeli ühe jalgpallistaadioni ostuks ja/või sellesse investeerimiseks kõnelusi peab, on veel üks kindel märk sellest, et me majandus on tõusuteel. Ehk, et ka ärikinnisvaraturule on kevad saabumas. Tegelikult muidugi on mõned suured tehingud juba tehtud, kasvõi hiljutine Laulasmaa spaa pankrotivara müük Rootsi päritolu varahaldusfirmale East Capital. Samuti on teada, et ka kinnisvaraärimees Paul Oberschneideril on saja miljoni euro suurune müügitehing pooleli. Kuid niivõrd spetsiifilise toote, nagu jalgpallistaadioni ostuhuvi, näitab kindlalt, et huvi Eesti ja me kinnisvara on kerkimas. Ning, et selle huviga pöördvõrdeliselt on investoreil kadumas hirm Eesti tuleviku pärast. Teeb ju meele rõõmsaks.

Samuti teeks tugeva investori (ja võimaliku rahasüsti) lisandumine Eesti jalgpallisüsteemi meele rõõmsaks me spordisõpradel. Pole just suur saladus, et majanduskriis on ka Eesti jalgpallile kehvasti mõjunud. Tänu suursponsor Pjotr Sedini raskustele on meistriliigast juba kadunud TVMK nimeline vutiklubi…, mitmekordse Eesti meistri FC Levadia rahakott Viktor Levada käis eelmisel nädalal kohtus võlgnikuvannet andmas…finantsraskuste jutte on sahistatud ka Pohlakuga seotud jalgpalliklubiga FC Floraga seoses. Rahasüst Pohlakule aitaks ka Florat edasi. See omakorda on oluline osa kogu Eesti jalgpallikoondisest.

Kõik pole kuld, mis hiilgab. Samuti on üldteada, et rahvas ei vaata spordiseltsidele appitõttavaile rahameeste peale just kõige lahkema pilguga. Mäletate veel rahalistesse raskustesse sattunud spordiselts Kalevi juhtumit? Spordiselts kutsus suurärimehi Kalevi staadionile appi, üks neist, Oliver Kruuda tutvustas ajalehtedes oma plaani staadioni tribüünide kohale büroohoone ja kortermaja ehitada. Ning pääses hädavaevu avalikust lintšimisest. Pole just kuigi raske arvata, kas selline reaktsioon motiveeriks kedagi üht staadionit elustama asuma või mitte.

Teinekord on rahval muidugi õiguski – on ka ärimehi, keda motiveerib üksnes raha. Oletagem nüüd hetkeks, et Lilleküla staadioni ostab mõni kalkuleerivama südamega kinnisvaraärimees? Mis siis staadionist saaks? Näiteks – kas keegi üldse mäletab veel Kadriorus, peaaegu mere kaldal asunud ETKVLi staadionit? Jah, täna on selle nimi Liivaoja elurajoon.

Autor: Haldusuudised.ee