Tänane Äripäev kirjutab, et Aivar Pohlak peab A Le Coqi Arena müügikõnelusi. Kes ostja võiks olla, on täna veel ebaselge.
Kui suurt osa ostja staadionist ihkaks, samuti. Miks aga peaks keegi üht staadionit osta tahtma? Ehk maa pärast? Laiub see staadion ju üsna mitmel hektaril ja peaaegu kesklinnas. Hea tahtmise juures saaks staadioni ümbruse ju hotelle, kaubanduskeskuseid, toitlustus- ja meelelahutusasutusi, korter-büroomaju täis pikkida. Millest on Pohlak isegi, suisa avalikult unistanud.
Naabrid oleks investori tulekuga vägagi rahul. Äripäev, olles Lilleküla staadionile peaaegu naabriks, näeks suurima hea meelega, et lõpuks tuleks keegi, kes selle staadioni lõplikult valmis teeks ja elu piirkonnas käima paneks. Sest ausalt öeldes on see praegu, hoolimata staadionist, jalgpallimängude ja -treeningute välisel ajal sisuliselt üks tühermaa. Üks kole laipade leidmise koht.
Üks on aga täitsa kindel. Et keegi täna üldse tõsimeeli ühe jalgpallistaadioni ostuks ja/või sellesse investeerimiseks kõnelusi peab, on veel üks kindel märk sellest, et me majandus on tõusuteel. Ehk, et ka ärikinnisvaraturule on kevad saabumas. Tegelikult muidugi on mõned suured tehingud juba tehtud, kasvõi hiljutine Laulasmaa spaa pankrotivara müük Rootsi päritolu varahaldusfirmale East Capital. Samuti on teada, et ka kinnisvaraärimees Paul Oberschneideril on saja miljoni euro suurune müügitehing pooleli. Kuid niivõrd spetsiifilise toote, nagu jalgpallistaadioni ostuhuvi, näitab kindlalt, et huvi Eesti ja me kinnisvara on kerkimas. Ning, et selle huviga pöördvõrdeliselt on investoreil kadumas hirm Eesti tuleviku pärast. Teeb ju meele rõõmsaks.

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Kinnisvarauudised esilehele