Autor: Juuli Laanemets • 5. veebruar 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pakendiaktsiisi seadus tekitab segadust ja põhjendamatuid kulutusi
Advokaadibüroo GLIMSTEDT keskkonnaõiguse vandeadvokaadi Mirjam Vili ütles, et praegune pakendiaktsiisi seadus vajab muudatusi, kuna piiripealsetel juhtudel on ettevõtjatel olla väga keeruline määrata, kas konkreetset toodet käsitletakse pakendina või mitte.
Vili sõnul pole mitte igasugune toote ümbris pakend, näiteks maiustustekarp on pakend, kuid CD-karp mitte. „Selle tulemusel võivad ettevõtjatel kaasneda ootamatud lisakulutused, millel tegelikult seaduslikult selget alust pole. Riik seisab pakendiaktsiisi maksuobjekti määratlemisel korraliku väljakutse ees. Piiripealsetel juhtumitel sõltub toote määratlemine pakendina vaid haldusorgani seisukohavõtust, kuid maksunduses on selline selgusetus lubamatu. Senini on suudetud seda küsimust vältida, aga varem või hiljem võib see üsna teravalt päevakorda kerkida,“ lisas Vili.
Ühe konkreetse näitena tõi Vili mõni aasta tagasi esilekerkinud põllumajandusettevõtjate probleemi seoses silopallikilega. „Keskkonnaministeerium on aastaid tagasi öelnud, et silopallikile on pakend, kuid praegu ollakse vastupidisel seisukohal,“ sõnas vandeadvokaat
Ühelt poolt ollakse pakendi mõiste määratlemisel seotud Euroopa Liidu pakendidirektiiviga, mis määratleb pakendi mõiste väga laialt, tuues direktiivi lisas välja eraldi selgitavaid näiteid. Keskkonnakaitse regulatsiooni kontekstis on pakendi mõiste samuti sedavõrd üldine, et ei võimalda piiripealsetel juhtumitel ettevõtjal piisava kindlusega tuvastada, kas tema poolt käideldava kauba ümbris tuleks lugeda pakendiks või mitte.
Jaga lugu 
Liitu Kinnisvarauudiste iganädalase uudiskirjaga, et ükski oluline teema valdkonnas ei jääks märkamata.
Kinnisvarauudised.ee toetajad: