Välismaalt kinnisvara ostes peab teadma sealseid seadusi

Uus Maa Kinnisvarabüroo partneri Mika Sucksdorffi sõnul on Uus Maa vahendanud välisriikidesse aastate jooksul kümneid ostuhuvilisi. Kinnisvarabüroo on valinud kinnisvaraalaseid ettevõtteid Soomest, Rootsist, Lätist ja Leedust, kelle kontakte nad meelsasti jagavad neile, kellel on vaja välismaalt kinnisvaraalast informatsiooni või abi.

“Lisaks kuulub Uus Maa ainukese Eesti kinnisvaraettevõttena rahvusvahelisse organisatsiooni FIABCI, mille kaudu on võimalik saada kontakte enam kui 60 riigist,” selgitab Sucksdorff. “Uus Maa Kinnisvarabüroo esindab Eestis Atlas Internationali, mille kaudu on võimalik otsida Hispaania, Itaalia ja Türgi kinnisvara.”

Üürikorter Soomes. Kliente, kes otsivad kinnisvara välismaal, ei ole tema sõnul olnud väga palju. “Internet on täna suureks abiks igaühele, kes otsib kinnisvara välismaalt, kuid isiklikud kontaktid on kindlasti kasuks,” leiab Sucksdorff. “Enamik küsimusi on tulnud Soome kohta, kus on otsitud üürikortereid.”

Sucksdorff märgib, et kindlasti tasub uurida kohaliku turu erinevusi meie praktikaga võrreldes. “Näiteks Bulgaarias kinnisvara ostes arvestatakse korteri ruutmeetri hulka ka osa maja üldkasutatavatest pindadest,” toob ta näite. “Soomes on seadusest lähtuvalt nii, et kui ettevõte üürib eraisiku käest korteri, peab vahendustasu maksma üürnik, aga kui üürijaks on eraisik, maksab vahendustasu üürileandja.”

Info vahendajad. Arco Vara juhatuse liikme ja Eesti vahendusbüroode juhi Maia Daljajevi sõnul pöörduvad nende poole välismaal kinnisvara ostmise teemal tavaliselt need inimesed, kellel on mingigi eel­info selle kohta, millises riigis ettevõte ise tegutseb. “Kui meil on olemas tegutsev ettevõte, siis me suuname kliendi ka selle riigi esindaja juurde või kui on keelelisi probleeme, siis oleme siin ka info vahendajad,” selgitab ta.

Daljajevi sõnul küsitakse sageli, mida peab sellistel puhkudel kindlasti teadma. “Kõige olulisem on, et ollakse teadlikud selle riigi kinnisvaraga seotud seadusandlusest, õigustest ja kohustustest,” kinnitab ta. “Eestis elades enamasti üldiselt meie kinnisvaraga seotud seadusandlust teatakse, detaile tavaliselt mitte.”

Daljajev lisab, et teatakse, mis on abikaasade ühisvara, mis lahusvara; teatakse, et maja juurde kuulub ka tavaliselt maatükk. “Juba hakkame harjuma ka sellega, et auto parkimise koht maja juures võib olla kellegi omand, mitte ei ole üldises kasutuses, samuti teatakse näiteks, et kinnisvara ostu-müügileping tuleb notari juures allkirjastada,” ütleb ta, märkides et selle kõige kohta peab uurima ka teises riigis kinnisvara soetades.

Tema sõnul on selles tuhandeid nüansse, millega peaks end kurssi viima. “Tavaliselt soovitame ikkagi kohaliku spetsialisti juurde pöörduda, kes seda kõike peaks teadma,” tõdeb ta.

Vastutus varjatud puuduste eest. Teine oluline teema on Daljajevi sõnul kinnisva ra puudused, mis on ostu hetkel  nähtavad ning need, mis on varjatud ja ilmnevad alles asja kasutamise käigus. Endale tuleks selgeks teha, kes vastutab puuduste likvideerimise eest ja mis aja jooksul. “Meil on see näiteks seadustega reguleeritud.”

Samuti on oluline teada, millised dokumendid peab müüja ostjale üle andma, millised neist on kohustuslikud, millised soovituslikud ja informatiivsed. “Meil on aastatega üha olulisemaks muutunud dokumendid, mis tõendavad, et ehitis on seaduslik ja vastab  kõikidele ettenähtud normidele,” märgib Daljajev, lisades et kindlasti peab välismaal uurima ka seda, missugused dokumendid on seal kinnisvara müümise ja ostmise juures olulised. “Aastaid tagasi oli ka meil juhuseid, kus ostjale ostetav vara väga meeldis, hind  sobis, kuid nii mõnegi dokumendi puudumisele löödi käega,” jutustab ta. “Kui aga seesama ostja siis mõni aasta hiljem oma ilusat vara müüma hakkas, ei olnud enam järgmine ostja sugugi nii leebe, vaid  siis kulus omanikul hulga aega ja ka raha, et kõik vajalikud load korda saada ja ehitis ettenähtud nõuetele ja normidele vastavaks muuta,” selgitas Daljajev.

Nõudlus ei kasva. Kaanon Kinnisvara juhatuse liikme Härmo Haljaste sõnul nõudlus välismaise kinnisvara järele majanduslanguse perioodil peaaegu puudus. “Täna ei saa veel samuti rääkida arvestamisväärsest nõudluse kasvust,” sõnab ta. “Paljud üritasid kriisiaastatel oma välismaisest kinnisvarast pigem vabaneda ja ostjateks olid valdavalt investorid ida poolt.”

Majanduskasvu perioodil oli eestlaste lemmikpiirkondadeks Hispaania, Bulgaaria ja Türgi. “Tänane valik on oluliselt laiem ja kui klient soovib nõustamist, siis vajalikud analüüsid tehakse kinnisvarabüroo poolt,” selgitab Haljaste. “Välismaisesse kinnisvarasse investeerides tuleb ennast eelnevalt kurssi viia riigi õigus- ja maksusüsteemiga ning piirkonna kinnisvaraturuga,” ütleb ta. 

Autor: Urve Vilk, Ketlin Rauk