3. aprill 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Äsja ametisse astunud meelemuutuse koalitsiooni rahandusminister Jürgen Ligi on öelnud, et kütuseaktsiisi teehoidu suunamise osas peab paindlikkus suurenema. Ning raha kasutamist tuleb planeerida projektide, mitte selle järgi, et igal aastal peab 75 protsenti ära kulutama. Viide, et selles on võimalik raha säästa, tähendab praeguses kontekstis üheselt, et teede asemel saaks aktsiisiraha uue koalitsiooni lubaduste katteks kasutada.

Mullu kogus riik kütuseaktsiisiga 417 miljonit eurot. Tänavusse eelarvesse on plaanitud 402 miljoni euro laekumine. Veerand sellest on sadakond miljonit, teine veerand lubaks uuel koalitsioonil lubadustele kopsakat katet saada. Kuna maantee, asfalt ja mustkate valimas ei käi, siis ongi uus koalitsioon valmis neist nii kergekäeliselt loobuma, et potentsiaalsetele valijatele pigem lastetoetuste suurendamisega naha vahele pugeda.

Selline lühinägelik poliitika viiks meid üha kaugemale ühiskonna õigustatud ootusest, et kütuseaktsiisiga kogutav raha läheks tervikuna teehoiu tarbeks. Teeseadus selleks piire ei sea. Selle järgi nähakse teehoiu rahastamiseks riigieelarves ette kulud üldsummas, mille suurus vastab vähemalt 75 protsendile n-ö tavakütuselt laekuva kütuseaktsiisist. Seega on olukord pigem vastupidi – teehoiu rahastamine ettenähtust väiksemaks mahus nõuaks ühtlasi seadusemuudatust.

Lahtiste silmadega ringi vaadates ja/või istmikuga tunnetades võib kindlalt väita, et Eestis ei tule veel niipea muret, et teed liiga korras oleksid. Seda enam, et asjatundjate sõnul nõuab käestlastud tee remont märksa rohkem raha kui selle korrapärane hooldamine. Ning kui suuremate maanteede puhul kipub liigne ehitamine liiklust juba ülemäära häirima, siis saab alati suunata rohkem raha väiksemate riigimaanteede või kohalike teede korrastamiseks. Viimaste puhul napib vahendeid ilmselt igal omavalitsusel, Tallinna linnast alustades. Tee-ehituse hoogustumine kosutaks ja elavdaks meie kiduvat majandust, pakkudes tööd ehitusfirmadele.

Teehoiu raha vähendamine oleks ehk õigustatud, kui Eesti oleks nii täbaras olukorras, et transpordiühenduste teema on langenud olulisuse pingerivis märgatavalt allapoole. Nii nagu oli igati asjakohane toonase riigikogu rahanduskomisjoni esimehe Jürgen Ligi soovitus loobuda kogu kütuseaktsiisi suunamisest teedeehitusse eluliselt vajalikke kärpekohti otsinud 2008. aastal.

Praegu midagi sellist ei ole. Eesmärk, et meil oleksid hästi sõidetavad nii rahvusvahelised maanteed kui väiksemaid kante omavahel ühendavad teed, on ikka esimeste hulgas. Teehoid on seejuures kindlasti ka valdkond, mille puhul võiks riik kaaluda laenu võtmist. See eeldaks mõistagi väga selget plaani ja objekte, millele laenuraha kulub.

Teehoidu minevat rahasummat järsult kasvatades võib tekkida oht, et kontroll raha otstarbeka ja kvaliteetse kasutamise üle lõdveneb. Selle vältimiseks peavad hea seisma nii konkurents firmade vahel kui maanteeamet koos oma spetsialistidega. Kui amet tunneb, et jõudu nii paljude (uute) tööde tellimiseks napib, siis piirdugu vähemaga. Aga suurem kui 75 protsenti kütuseaktsiisi rahast oleks teedele kuluv rahanumber igal juhul, see on ütlematagi selge.

Autor: Äripäev, Peep Talimaa