Rikkaks üüriäris: kas tohib kokku leppida leppetrahvis?

Enamasti on leppetrahvid suunatud juhtumitele, mil üürnik üürilepingut rikub, vähem olukordadeks, kui üürileandja lepingut eirab.

Võlaõigusseadus kirjutab selgesõnaliselt: kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine.

Nii on leppetrahvi üürnikult nõudmine õigustühine, vaatamata sellele, et üürnik on lepingu allkirjastanud ja sellega leppetrahvi olemasolule nõusoleku andnud. Üürniku leppetrahviga nõustumine ei muuda seda seaduslikuks, sest seadus keelab selgelt üürnikult leppetrahvi võtta.

Lepingusse kirjutatud leppetrahvid või ülikõrged viivised võivad ehk siiski üürniku distsiplineerida õigeaegselt üürimakseid tasuma.

Üürileandjal ei ole kohust või üürivaidluskomisjoni mõtet leppetrahvide väljanõudmisega tülitada, sest seadus määrab leppetrahvide tühisuse selgesõnaliselt.

Kui üürilepingus on leppetrahv, mida peab lepingu rikkumise puhul tasuma üürileandja, on selline kokkulepe lubatud. St kui üürileandja rikub üürilepingut ja üürilepingus on rikkumise puhuks kokku lepitud leppetrahv, on üürileandjal kohustus leppetrahvi maksta.

Loe rohkem praktilisi nõuandeid, kuidas eluruumide üüriäris edukas olla käsiraamatust "Korter üürile - närvesööv hobi või rikkuse allikas?", mille autorid on kinnisvaraanalüütik Tõnu Toompark ja jurist Evi Hindpere või tule Kinnisvarakool OÜ koolitusele.