28. detsember 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgmine Eesti rahvaloendus on plaanitud 2020. aasta lõpus korraldada registripõhisena, mis viib loenduskulud ligikaudu 13 eurolt 1 euroni püsielaniku kohta. Tänavu tehtud prooviloendusel selgus samas, et osad riiklikud registrid on ülimalt puudulikud. Kui novembris avaldas statistikaamet, et ei ole rahul eluruumide andmete kvaliteediga ehitisregistris, kust puuduvad laienduste ja ümberehituste andmed, siis täna juhtis amet tähelepanu Eesti elanike leigele suhtumisele enda tegeliku elukoha registreerimisse ning erinevate hüvede kasutamiseks hangitud fiktiivsetele elukohtadele.

Äripäev tutvustab ehitus- ja kinnisvarasektorit puudutavaid 2017. aasta seadusemuudatusi 26. jaanuaril Blissi konverentsikeskuses toimuval seminaril, kus räägitakse muuhulgas ümberehitustest ehitusseadustiku valguses.

Vaata kava ja registreeri end siit!

Üüriturust räägime Äripäeva kinnisvarakonverentsil, mis toimub 21. veebruaril 2017 Tallinnas Kultuurikatlas.

Vaata kava ja registreeri end siit!

Andmetarbijad tahavad täpsust

Statistikaameti peadirektor Andres Oopkaup märkis, et andmete kogumine ning rahvaloendused ei ole statistikute eralõbu, vaid riiklik tellimus. Praegused omavalitsusjuhid on talle suvest saadik rääkinud, et andmed ei ole registrites nii täpsed, kun nad tahavad.

Võib öelda, et Eestis 2011. aastal toimunud rahvaloenduse andmed on juba vananenud, kuid tavapäraselt toimuvad rahvaloendused iga kümne aasta tagant. Varem on mujal maailmas registripõhiseid rahvaloendusi korraldanud vaid üheksa riiki.

Täna rääkisid Oopkaup ja registripõhise rahvaloenduse projektijuht Diana Beltadze, et eelolevale registripõhisele rahvaloendusele mõeldes ei saa rahul olla ka Eesti püsiealnike praeguse tavaga oma tegelikku elukohta mitte registreerida või kasutada erinevatel põhjustel fiktiivseid elukoha aadresse.

On näiteks üsna tavaline, et lastega pere vanemad elavad küll koos, kuid ema on registreerinud elukohana ühe ja isa teise koha. Registreeritud elukohti määravad kohalike omavalitsuste pakutavad sõidusoodustused, lasteaia- ja koolikohad.

Eestlasi iseloomustab passiivsus

Beltadze sõnas, et 44% eestimaalasi üldse ei huvita, et neil peaks registris olema õiged andmed. 35% eestimaalastest arvab, et elu on ajutine ja seetõttu ei ole mõtet riiki kõigist oma elu sündmustest teavitada. Peale eelmist rahvaloendust tegi statistikaamet katse ja saatis 20 000 loendatule kirja. Iga neljas kiri tuli tagasi märkega, et isik ei ela või teda ei leitud rahvaloendusel üles antud elukoha aadressilt, rääkis Beltadze.

Kuigi osa varem loendatud ja konkreetsetele aadressidele registreeritud isikuid on praegu vanglates, kloostrites, hoolekandeasutustes või siirdunud välismaale, ei oma statistikaamet siiski täit ülevaadet, kus inimesed asuvad. Eesti praegustest püsielanikest on tuvastamata elukohaga tervelt 47 000 inimest. “Nad võivad olla üürnikud, võivad olla lahkunud oma varasemast elukohast ja kinnisvara omanikud on nad välja kirjutanud või kodutud,” kirjeldas Beltadze võilamusi lisades, et kui keegi oma varasemast registreeritud elukohast n-ö välja kirjutatakse, jääb ta selle piirkonna elanikuks kohaliku omavalitsuse tasemel. Samas on elukoht üldse teadmata ligikaudu 1 500 Eesti püsielanikul.

Kui alaline elukoht on kirjas vaid kohaliku omavalitsuse tasemel, moonutab see kõiki teisi rahvaloendusel kogutavaid isiku tunnuseid, muretses Beltadze.

Suurandmed – relv moonutuste vastu

Registripõhise rahvaloenduse peavaluks on muutunud ka üksikvanemad, kelle arv on kasvanud 100 000 vanema võrra. Selliste üksikvanemate seas ei ole ainult alaealiste lastega pered, vaid ka need, kus tõenäoliselt üürikorteritesse siirdunud täiskasvanud lapsed on registreeritud üksikema või -isa juures.

“Juba varem oli meil üksikvanemate osakaal üks kõrgemaid Euroopas. Me ei saa öelda, et meie rahvas ei taha end registrisse üles anda, see ei ole Eesti kui e-riigi puhul tõsiseltvõetav,” ütles Beltadze. “Peame olukorra kuidagi lahendama.”

Statistikaamet soovib veenda kohalikke omavalitsusi ja Eesti püsiealnikke riiki oma elukohast teavitama, aga kui see ei ole rahvaloenduse toimumise ajaks soovitud tulemusi andnud, kavatsetakse kasutada suurandmetel põhinevaid alternatiivseid lahendusi. Nende lahenduste kasutamine on juba n-ö töös.

“Parimad andmed leibkondade moodustamiseks saadakse mobiilpositsioneerimisega ilma inimeste käest mingeid andmeid küsimata,” hoiatas Oopkaup lisades, et niimoodi võidakse edaspidi tuvastada inimeste tegelikku elukohta ja ka partnerlussuhteid.

“Elektriandmete kasutamine aitab välja selgitada, kas on tõepoolest tühi eluruum või on asustatud,” märkis Beltadze.

Automaatne andmevahetus sisseseadmisel

24 rahvaloenduse aluseks olevast registrist suutsid statistikaametile 2016. aastal andmed automaatselt edastada vaid neli registrit. Registrite liidestamine on kallis, kud statistikaametile on lubatud, et aadressiandmetega liidestatakse neid juba 2017. aasta lõpuks. Registrite liidestatus statistikaametiga tagab, et kui tekib vajadus teha rahvaloendust näiteks iga kolme aasta tagant, saaks seda teha kelleltki andmeid küsimata ja andmed oleks küllaltki täpsed.

Registripõhisel rahvaloendusel kasutatakse 2020. aasta lõpus järgmisi riiklikke andmekogusid: rahvastikuregister, elamis- ja töölubade register, Eesti hariduse infosüsteem, maksukohustuslaste register, töötamise register, ehitisregister, kinnistusraamat, äriregister, riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste register, sotsiaalteenuste ja –toetuste andmeregister, ravikindlustuse andmekogu, kaitseväekohustuslaste register, pensionikindlustuse register, töötuna ja tööotsijana arvel olevate isikute ning tööturuteenuste osutamise register, kohustusliku kogumispensioni register, aadressiandmete süsteem, 2011. aasta rahvaloendus.

Valitsuse loenduskomisjon kinnitas 19. detsembril teise prooviloenduse aja, mis on 2019. aastal.