15. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tegelikult see, kuidas poliitikutel läheb, mind eriti ei huvita.

Mida siis peale hakata?

Kodulaenujäägi ja olemasoleva vara turuväärtuse vahe kustutamine tekitab mitmeid vastakaid mõtteid ja emotsioone, mis omakorda viivad väga erinevate lahendusteni.

1) Esimene äärmus. Kunagi öeldi, et võlg on võõra oma. Ka mina olen selles vaimus kasvatatud. Kui Kivirähu „Rehepapis“ oleks keegi kellelegi võlgu andnud ja oleks paruni käsul pidanud nõudest loobuma, oleks võlausaldaja ilmselt võtnud suutäie võluputru ning võlgniku sahvri ja aida tuulispasana tühjaks teinud ja takkatraavi peretütre ka pihta pannud. Muidugi oleks loogiliseks kõrvalnähuks olnud tuli mõisahäärberi räästas.

Nii et talupojaloogika käsib justkui võla ära maksta.

Tagajärjed?

- Kümned tuhanded (ilma naljata näitab minu tagasihoidlik arvutus sellist suurusjärku) pered on aastaid suure laenukoorma all, kehvemal juhul peavad osad veel lisaks maksma alternatiivse elamispinna eest, sest panga nõudmisel müüdi vana vara maha. Sisuliselt nad tarbimise kasvuga majanduse taastumisele kaasa ei aita.

- Sotsiaalne kihistumine. See võlataak püsib aastaid ning mõtteliselt tekib kaks leeri - võlgnikud ja võlavabad. President Rüütel mainis esimest ja teist Eestit. Teine Eesti saab olema sellevõrra võimsam, mida suurem võlakoorem rahval kaelas püsib.- Pangad on valmis jätkuvalt majandusele elu sisse puhuma. Omakasupüüdlikult nagu alati, aga see ju äritegemise mõte ongi.- Poliitikud jäävad aastateks üksteise kallal urgitsema, mida oleks saanud teisiti teha. Süüdi jäävad niikuinii pangad.

2) Teine äärmus. Pangad on saatanast, raha üldiselt ka ja kõik kes on kunagi ühega neist pidanud tegemist tegema, on kohustustest vabad, sest ükski ristiinimene ei pea oma hinge rumalusest vanakuradile maha müüma. Ehk siis laenu tuleb maksta tagasi sama palju, kui selle abil soetatud vara väärtus müügihetkel on. 

Ka sellised mõtted on erinevate poliitikute suust juba tulnud ja kuna tegemist on ka USAs toimiva mudeliga, siis tõepoolest saab see olla üks alternatiividest.

Tagajärjed?

- Lotovõit kõikidele hapuks läinud laenude võtjatele.“ ehk sisuliselt usaldamatus riigi kui platvormi suhtes, laenuraha kallinemine, ka maksejõulistele inimestele raha kättesaadavuse raskenemine, mis toob kaasa aeglasema tarbimise kasvu, mis omakorda pärsib terve majandussüsteemi taastumist.

- Kindel valimisvõit erakonnale, kes selle aumedali enda rinda saab pista.- Meeletu nurin nende poolt, kes „otsustusvõime“ tõttu on võtnud ENNE võlaorjuse saabumist midagi ette. Eriti ebaõiglane on see nende perede suhtes, kes on juba pangaga omavahendite arvelt suutnud asjad ära klattida.- Pankadepoolne 100%line „pissed off

- Ilmselt kaotus samale erakonnale järgmistel valimistel, sest ülejäänud poliitilised jõud suudavad ühiskonda veenda selle otsuse ebaõigluses ning kahjulikkuses pikemas perspektiivis.

3) Vahepealne variant- kohus otsustab võlgniku „aususe“ järgi, kellele kingitus teha. Samuti võimalus kohtulikult suruda pangale peale võlaajatamise kokkulepe.

Tagajärjed?

- Pahameeletorm isikute poolt, kes on juba varem pangaga suhted omavahendite arvelt ära klaarinud või keda ei kuulutata „ausaks võlgnikuks“. Sest selge on, et tagasiulatuvalt seda ei rakendataks. Ja kuidas saab kohtunik „ausust“ otsustada? Jääb arusaamatuks, sest iga psühhiaater on valmis kohtus vande all kinnitama, et tugeva emotsionaalse surve all võib inimese käitumine muutuda selliseks, mis ei jäta just „ausa võlgniku“ muljet.

- Pangad torisevad, kuid ilmselt laenuraha hind oluliselt ei muutu ja rahasüstid majanduse elavdamiseks jätkuvad.- Tuhanded pered saavad võimaluse ajatada võlgasid, mis on igati tänuväärne, sest seda neil on tõesti vaja.- Poliitikud saavad märgi rinda ja otseselt neid milleski rünnata ka ei saa, sest nad tegid ju head.

Kokkuvõtteks

Ma ei taha ega oskagi välja pakkuda, mis oleks parim lahendus - see sõltub liiga palju sellest, kelle mätta otsast probleemile läheneda. Pealegi pole kahjuks Eesti Kinnisvarafirmade Liitu asjaga tegelevasse töögruppi kaasatud. Ometi oleme meie need, kes pankade kõrval näevad seda valu ja viletsust kõige rohkem. On ka sadu kliente, kes pangaga ei suhtlegi, vaid teevad valusa otsuse ise ära ning pöörduvad juba otse kinnisvarabüroodesse eesmärgiga oma vara maha müüa. Meie nende muret teame, aga meilt pole seda küsitud.

Esimesel pilgul aga tundub, et igasugused kohtuga või kohtuta kingitused oleks liiga ebaõiglased, et neid ellu viia. Vähemalt praegu. Küll imponeerib mulle võlgade ajatamise idee. Kui seda tehtaks väga pika aja peale ja väga madala/olematu intressiga, siis see on koht, kus riik saaks inimesi abistada. Kingipakettide loogika tuleks aga kasutusele võtta tõusuperioodil, kui ka pangad sellele lihtsamini allkirja annaks. Sest midagi parata pole - Eesti majanduse edasine käekäik sõltub eelkõige 4 pangajuhi tujudest.

Muide, kui laenude kustutamise idee käiku läheks... Nii mõnigi kavalpea, kes on ostnud 5 miljoni krooniga maja, mis maksab täna 2,5 miljonit ja laenujääk oleks 4,5 miljonit, kaaluks tõsiselt enda töölt lahti võtmist ja seeläbi enda „ausa“ laenuhädalisena näitamist - võit 2 miljonit krooni. Lahe!

Autor: Haldusuudised.ee