2. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töötuse ärevust tekitavalt kiire kasvu tingimustes on sissetulekute vähenemine kahjustanud ka riigipensione.

Ettevõtete pensioniga asutataks pikaajaline kohalik kapital, mis soodustaks majanduse arengut. 2002. aastast kehtiv kohustusliku kogumispensioni süsteem hõlmab 90% töötajaist. Süsteemi muudab ligimeelitavaks see, et ka riik panustab teise sambasse, rohkemgi kui inimesed ise. See pole lihtsalt vastutulek riigilt, vaid selle on tinginud vajadus - nagu teisigi Balti riike, ohustab Eestit pensionilõhe. Kui abinõusid tarvitusele ei võeta, jääb riigieelarvest ja järelejäänud tööealise elanikkonna maksutulust sõltuvast riiklikust pensionist üksi väheks.

Uus pensionisüsteem on hästi käima läinud. See on soodustanud konkurentsi ja toonud turule uued ettevõtted. Samuti ei ole kohustuslik pensionisammas olnud loid, nagu on sageli juhtunud teistes riikides. Võimalus pensionifonde vahetada on hoidnud pensioniga seotud kulud väikesed. Kriis sundis aga valitsust tegevust muutma. Eelarve puudujäägi ja kulude ohjamiseks ning eurole ülemineku nõuetest kinnipidamiseks külmutati sissemaksed pensionisammastesse. Sellise tegevuse psühholoogiline mõju on peadpööritav - ilmneb, et kohustuslik kogumispension on ühe poole jaoks vabatahtlik.

Löögi pehmendamiseks jättis riik teise sambaga liitunuile võimaluse jätkata sissemakseid pensionifondi, lubades tulevikus kompensatsioone. Riiklikud sissemaksed taastatakse 2011. aastal. Ka siis on riigi panus aasta jooksul varasemast poole väiksem.

Kuigi valitsuse sellise käitumise tagamaad on mõistetavad, on see mitmel põhjusel ebaõige. Esimene ja selgeim põhjus on selle mõju töötajate sissemaksetele. Statistika põhjal jätkab sissemakseid vaid neli töötajat kümnest. Mida see aga tähendab? See näitab eelkõige valitsuse mõjuvõimu. Ei ole mõtet rõhutada vajadust loota enda peale, kui valitsus ise reeglite järgi ei mängi.

Pensioni kogumine on pikaajaline tegevus. Praegu vastu võetud otsuste vilju saame maitsta alles aastakümnete pärast. Juba on otsustatud tõsta pensioniiga 65. eluaastani 2025. aastast, kui praegused võimukandjad on ammu unustuse hõlma vajunud. Me ei tohiks aga unustada, et kui valitsus lõpetab sissemaksed ja töötajad järgivad eeskuju, ei pruugi isegi maksete suurenedes aastail 2014-2017 olla võimalik kaotatud aega tasa teha. Suurim oht varitseb noori, sest 2050. aastateks langeb riikliku vanaduspensioni väärtus märkimisväärselt.

Samuti tuleb arvestada doominoefektiga kolmanda samba ehk vabatahtliku kogumispensioni puhul. Kui riik ei toeta kohustusliku kogumispensioni süsteemi, siis miks peaksid töötajad jätkama vabatahtlikke sissemakseid, eriti praegusi majandusraskusi arvestades?

ERGO prognoosis 2009. aastaks palkade vähenemist viiendiku võrra ja 2010. aastaks nende püsimist praegusel tasemel. Töötajail pole vaba raha. Esmase tähtsusega on toit ja eluasemekulud.

Ent teravalt püsib vajadus säilitada piisav sissetulek ka pensionieas. Vabatahtlik kogumispension on tõhus lisa vanaduspensionile. Kindlasti motiveeriks suuremad maksusoodustused ettevõtteid pakkuma oma töötajaile võimalust teha sissemakseid kolmandasse sambasse. Seega kataks praeguste sissemaksete suurem osa võimaliku pensionilõhe tulevikus.

Kindlasti võidaksid kõik osalised maksuseadustesse sisse kirjutatud ettevõtete pensioniskeemist. Töötajate pensionid suureneksid ja tööandjad saaksid seda lisaboonusena reklaamida. Ettevõtete pensionidega asutataks pikaajaline kohalik kapital, mis omakorda soodustaks majanduse arengut. Pikemas perspektiivis edendab see kindlasti kogu riigi huve.

Autor: Haldusuudised.ee