Kupja-Hans Eesti Energiale

Eesti Energia ülemate seletus tahtmisele elektri hind jälle üles virutada sellega, et ülesse on läinud elektri tootmise teatavate sisendite maksumus, on olemas vajadus investeerida ja et on kasvanud saaste-tasud – see jutt ei kõlba kuhulegi, kirjutab riigikogu liige Igor Gräzin oma arvamusartiklis.

Eesti Energial kui puhtalt riiklikul ettevõttel nimelt puuduvad mistahes kulud üleüldse. Oleks saastetasud kas 2% või 2000% - sellest ei muutu Eesti Energiale mitte midagi. Ja üldse toodab ta ressurssidega, mis on tema käes tasuta. Enamgi veel: Eesti Energial pole vähimatki võimalust millessegi investeerida: alates voolumõõtjatest (mis on EE juhatusele niigi arusaamatu traadipundar) ja lõpetades kateldega. Kuna tal pole raha. Raha on riigil.

Nii, nagu EE ei pea millegi eest kellelegi midagi maksma, nii ei saa ta ka näidata enda poolt tehtavaid kulutusi. Sandor Liive, rääkides elektri hinna „komponentide“ muutustest räägib sellest, kuidas eimiski korrutamine topelt-eimiskiga annab summaks näiteks 16,8467 tugrik-meetrit eimiskit. 

On see tõde siis lihtne ja miks teda ei nähta?

Lihtne on ta sellepärast, et Eesti Energia on kõigi oma naha ja karvadega koos üksainumas riiklik asi. Ja kõik mis selles „asja“ sees toimub, ei oma hinda, sest puudub kauplemine. Ei muutu omandivorm. Toosama põlevkivi, mis igasuguse loogika vastaselt on antud EE meelevalla alla, on EE sees liikudes tasuta ressurss. Tal on hind raamatupidamises, aga mitte reaalses majanduses. Omanduse muutuseta ei saa hind kuidagi tekkida – loetagu uuesti Adam Smith’i majandusaabitsat. Mis aga ei tähenda, et Eesti Energias liikuvatel varadel poleks väärtust ja hinda, kuigi mitte sellele kontorile enesele.

Ühesõnaga: näiteks ka saastamise kulud tuleb tänapäeval kindlasti kanda – kuid riigifirma puhul teeb seda Eesti riik. Investeeringud tuleb teha, kuid nende varade arvel, mis on Eesti Vabariigi käsutuses. See, et nad on mõnikord tinglikult kirjas ka Eesti Energia bilansis ja arvetel, ei oma tähtsust: nad on riigi varad sellegipoolest. Ühesõnaga: kõik Eesti Energia „kulud ja tulud“ on Eesti riigi omad, kõik riskid kuuluvad meie Vabariigile ja neid käsutavad lõppastmes omaniku (rahva) volitatud esindajad (valitsus, parlament) juhul, kui nad on selleks seaduslikult ametisse pandud ja siis, kui nad kirjutavad lahti riigi eelarvet – mitte ainult kui ühte seadust, vaid kui riigi tuludega ümberkäimise strateegiat.

Omaette koomiline on see hindade kooskõlastamine Konkurentsi-ametiga: kaks minister Partsi alluvat klaarivad omavahelisi ametnike-asju sellise näoga, nagu oleks selles tegevuses miski majanduslik mõte… odavam oleks see, kui Parts lihtsalt lööks tõelise mehe moel rusika lauda ja ütleks: elektri hind on X euri ja Y senti ja kes kobiseb, tehku õhtuks oma kabinet puhtaks. See on Majandusministri absoluutselt seaduspärane voli.

Eesti Energia strateegia on ebameeldiv ja segane juba aastaid, aga viga pole selle kontori juhtides, vaid selles, et me oleme nad asetanud olukorda, kus neil on kõik ahvatlused käituda mitte riigiametnike, vaid ärimeestena. Selle asemel, et mõelda inimeste  ja firmade elektrivajadustele, räägib Eesti Energia ärikeeles, milles näiteks ühe talupidamise või korteri elektriarve suurusjärk on olematu nähtus. Samas ollakse bürokraadid par excellence: riiklike põlevkivikaevanduste okupeerimine riiklike elektritootjate poolt on jaburdus-kuubis, aga väljendab Parkinsoni seaduse toimet: mistahes ametnikul on alati instinkt haarata oma alluvusse nii palju alluvaid kui võimalik. 

EE juht ei ole küsinud viimasel ajal kordagi seda ainsat asja, mida ta oli kohustatud küsima: kui palju võiks ja peaks inimene Mustamäel, Paalalinnas või Omedul elektri eest maksma, milline on üleüldse elektrihinna sotsiaalne piir ja ettevõtulust toetav tase. Küll aga huvitasid teda hoopiski tähtsuseta ja lihtsate vastustega asjad: palju ja mida saab toota Jordaanias, kuidas teha IPO-t ja milline on EE kasum (aga see on definitsiooni järgi alati üks ja seesama: null, seega pole mõtet siia mõtlemist raisatagi).

See, kuidas EE ennast ärina välja mängib, on tegelikkuses vaid raamatupidamislik trikk ja  management’i meetod. EE juhtimine ainuisikulise direktori poolt annaks meile kindlasti paremaid tulemusi, aga rikuks ära juhtivate töötajate mängu ilu…

Eesti riik muutub energia valdkonnas tsiviilkäibe osaliseks alles siis, kui ta küsib elektri eest tarbijalt raha. Siin on tõesti tegemist äriga, ostu-müügi- või vähemalt maksusuhtega. Ja see on ainus koht, kus avaldub täielikult ja domineerivalt riigi omanduses oleva EE tegevuse väärtus. Kas aga EE juhatuses ikka saadakse aru, et ollakse sotsiaalset teenust pakkuv ja ainult eetiliste ja sotsiaalsete kriteeriumide alusel hinnatav riigiasutus?

Ma ei tea, kuidas oleks elektrijaamade omanikena käitunud ameeriklased, aga ma arvan, et nende loomupärane austus ja hirm kliendi ees oleks kujundanud energeetikas ikkagi mõneti teistsugused rahasuhted – tõeliselt hindadel baseeruvad, klienti-säästvad ja ka ausad. Kupja-Hans, kes Andrus Kiviräha romaanis elas ca 100 aastat enne Eesti Energiat (seega ei saa tema peale solvuda!) ütles: „See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju.“

Tänane energiakriis, mis pole kuidagi seotud energia, vaid energia-alase raamatupidamise ja - ülemustega viitab sellele, et oleks aeg targaks saada.

Autor: Haldusuudised.ee