On see tõde siis lihtne ja miks teda ei nähta?
Lihtne on ta sellepärast, et Eesti Energia on kõigi oma naha ja karvadega koos üksainumas riiklik asi. Ja kõik mis selles „asja“ sees toimub, ei oma hinda, sest puudub kauplemine. Ei muutu omandivorm. Toosama põlevkivi, mis igasuguse loogika vastaselt on antud EE meelevalla alla, on EE sees liikudes tasuta ressurss. Tal on hind raamatupidamises, aga mitte reaalses majanduses. Omanduse muutuseta ei saa hind kuidagi tekkida – loetagu uuesti Adam Smith’i majandusaabitsat. Mis aga ei tähenda, et Eesti Energias liikuvatel varadel poleks väärtust ja hinda, kuigi mitte sellele kontorile enesele.
Ühesõnaga: näiteks ka saastamise kulud tuleb tänapäeval kindlasti kanda – kuid riigifirma puhul teeb seda Eesti riik. Investeeringud tuleb teha, kuid nende varade arvel, mis on Eesti Vabariigi käsutuses. See, et nad on mõnikord tinglikult kirjas ka Eesti Energia bilansis ja arvetel, ei oma tähtsust: nad on riigi varad sellegipoolest. Ühesõnaga: kõik Eesti Energia „kulud ja tulud“ on Eesti riigi omad, kõik riskid kuuluvad meie Vabariigile ja neid käsutavad lõppastmes omaniku (rahva) volitatud esindajad (valitsus, parlament) juhul, kui nad on selleks seaduslikult ametisse pandud ja siis, kui nad kirjutavad lahti riigi eelarvet – mitte ainult kui ühte seadust, vaid kui riigi tuludega ümberkäimise strateegiat.
Omaette koomiline on see hindade kooskõlastamine Konkurentsi-ametiga: kaks minister Partsi alluvat klaarivad omavahelisi ametnike-asju sellise näoga, nagu oleks selles tegevuses miski majanduslik mõte… odavam oleks see, kui Parts lihtsalt lööks tõelise mehe moel rusika lauda ja ütleks: elektri hind on X euri ja Y senti ja kes kobiseb, tehku õhtuks oma kabinet puhtaks. See on Majandusministri absoluutselt seaduspärane voli.
Eesti Energia strateegia on ebameeldiv ja segane juba aastaid, aga viga pole selle kontori juhtides, vaid selles, et me oleme nad asetanud olukorda, kus neil on kõik ahvatlused käituda mitte riigiametnike, vaid ärimeestena. Selle asemel, et mõelda inimeste ja firmade elektrivajadustele, räägib Eesti Energia ärikeeles, milles näiteks ühe talupidamise või korteri elektriarve suurusjärk on olematu nähtus. Samas ollakse bürokraadid par excellence: riiklike põlevkivikaevanduste okupeerimine riiklike elektritootjate poolt on jaburdus-kuubis, aga väljendab Parkinsoni seaduse toimet: mistahes ametnikul on alati instinkt haarata oma alluvusse nii palju alluvaid kui võimalik.
EE juht ei ole küsinud viimasel ajal kordagi seda ainsat asja, mida ta oli kohustatud küsima: kui palju võiks ja peaks inimene Mustamäel, Paalalinnas või Omedul elektri eest maksma, milline on üleüldse elektrihinna sotsiaalne piir ja ettevõtulust toetav tase. Küll aga huvitasid teda hoopiski tähtsuseta ja lihtsate vastustega asjad: palju ja mida saab toota Jordaanias, kuidas teha IPO-t ja milline on EE kasum (aga see on definitsiooni järgi alati üks ja seesama: null, seega pole mõtet siia mõtlemist raisatagi).
See, kuidas EE ennast ärina välja mängib, on tegelikkuses vaid raamatupidamislik trikk ja management’i meetod. EE juhtimine ainuisikulise direktori poolt annaks meile kindlasti paremaid tulemusi, aga rikuks ära juhtivate töötajate mängu ilu…