29. juuli 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Täna toimub Eesti Energia majandustulemuste esitlus, kus ettevõtte juhti Sandor Liivet tabab suure tõenäosusega küsimuste ja intervjuude laviin, kuna energiafirma on avalikustanud, kuid jätnud samal ajal selgitamata hulga teateid.

Sündmusterohke juulikuu. Energiafirma uudistejada algas koos juuliga, kui ettevõte teatas hinnatõusu taotluse esitamisest konkurentsiametile. Samuti tuli avalikuks, et Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS kavandab ümberkorraldusi ettevõtte struktuuris ning plaanib koondada ligi 100 töötajat. Esmaspäeval korraldasid energeetikud ja kaevurid piketi, mis Ida-Virumaa meedia andmetel päädis alles 1. juunil ettevõtte tootmisdirektori ametisse asunud Uudo Variku lahkumisega.

Eile selgus, et sel kuul said koondamisteate 41 Eesti Energia Jaotusvõrgu elektrikut, kuna ettevõte hakkab teenust edaspidi sisse ostma. Ning seegi, et elektrihinna tõusu raames taotleb Eesti Energia põlevkivi 29% hinnatõusu.

On tähelepanuväärne, et kõik negatiivsed teated on ajastatud aasta kõige kuumemale kuule, kui suur osa eestimaalastest puhkab. See viitab otseselt läbimõeldud strateegiale.

Vaikiv peksupoiss. Kuid strateegia täidesaatmine on jäänud justkui poolikuks. Sisuliselt kõiki Eesti Energia otsuseid on tabanud kohati valimatu ja lahmiv lauskriitika. Selmet esitada juba ennetavalt oma seisukohti, on Eesti Energia juhtkond kaevunud maasse ning näib, et ootab hinge kinni pidades, et torm mööduks. Eesti Energia ise on väitnud, et ettevõte ei varja elektrihinna tõusu, vaid ei oska veel öelda, milliseks elektrihind tegelikult kujuneb. Kuidas on nii võimalik hinnatõusu taotleda, jääb selgusetuks. Ebapiisavat selgitustööd on kritiseerinud nii konkurentsiamet, omanike keskliit kui ka õiguskantsler jt. Tekkinud on olukord, kus Eesti Energia on sisuliselt iseenda võttest selili.

Hinnatõus ja koondamine ei tähenda alati halba. Äripäev on kindel, et Eesti Energial on tugevaid argumente hinnatõusude ja koondamiste põhjendamiseks, kuid neid ei ole suudetud või osatud õigesti esitada.

Võtame või põlevkivihinna tõusu. Eesti ühe olulisema ressursi hind ei saa olla odav, vaid pigem motiveerima kasutama seda võimalikult kokkuhoidlikult. Põlevkivi ei kasuta ainult Eesti Energia elektrijaamad, vaid ka teised ettevõtted näiteks õli pressimiseks. Viimatimainitud eesmärgil üliodavalt põlevkivi müümine on ressursi raiskamine.

Koondamiste vajadust möönavad aga ametühingute juhid isegi, sest praegu struktuur ei ole jätkusuutlik. Samas ei ole näiteks Eesti Energia Narva Elektrijaamad ASi juhtkond suutnud vajadust isegi oma töötajatele piisavalt selgitada, rääkimata avalikkusest, mis oli muu hulgas Uudo Variku lahkumise üks põhjustest.

Hirm või ülbus? Peamiselt on avalikkus, ja seda eelkõige poliitikud, süüdistanud Eesti Energia juhtkonda ülbuses.

Äripäeva meelest on kõige taga pigem hirm sattuda just nendesamade poliitiliste mängude meelevalda. Kuid ka hirm ei õigusta, sest ettevõte seismine enda huvide eest ei ole ainult kohustuslik, vaid eluliselt vajalik. Kõrgendatud tähelepanu all riikliku suurettevõtte avalikkusega suhtlemine eeldab süsteemset teavitustööd kõigis sihtrühmades: kliendid, töötajad, omanikud ja laiem avalikkus. Et head tahtes ei juhtuks nii nagu alati.

Autor: Haldusuudised.ee