ÄP: Eesti Energia vaikelu närib ettevõtte enda mainet

On tähelepanuväärne, et kõik negatiivsed teated on ajastatud aasta kõige kuumemale kuule, kui suur osa eestimaalastest puhkab. See viitab otseselt läbimõeldud strateegiale.

Vaikiv peksupoiss. Kuid strateegia täidesaatmine on jäänud justkui poolikuks. Sisuliselt kõiki Eesti Energia otsuseid on tabanud kohati valimatu ja lahmiv lauskriitika. Selmet esitada juba ennetavalt oma seisukohti, on Eesti Energia juhtkond kaevunud maasse ning näib, et ootab hinge kinni pidades, et torm mööduks. Eesti Energia ise on väitnud, et ettevõte ei varja elektrihinna tõusu, vaid ei oska veel öelda, milliseks elektrihind tegelikult kujuneb. Kuidas on nii võimalik hinnatõusu taotleda, jääb selgusetuks. Ebapiisavat selgitustööd on kritiseerinud nii konkurentsiamet, omanike keskliit kui ka õiguskantsler jt. Tekkinud on olukord, kus Eesti Energia on sisuliselt iseenda võttest selili.

Hinnatõus ja koondamine ei tähenda alati halba. Äripäev on kindel, et Eesti Energial on tugevaid argumente hinnatõusude ja koondamiste põhjendamiseks, kuid neid ei ole suudetud või osatud õigesti esitada.

Võtame või põlevkivihinna tõusu. Eesti ühe olulisema ressursi hind ei saa olla odav, vaid pigem motiveerima kasutama seda võimalikult kokkuhoidlikult. Põlevkivi ei kasuta ainult Eesti Energia elektrijaamad, vaid ka teised ettevõtted näiteks õli pressimiseks. Viimatimainitud eesmärgil üliodavalt põlevkivi müümine on ressursi raiskamine.

Koondamiste vajadust möönavad aga ametühingute juhid isegi, sest praegu struktuur ei ole jätkusuutlik. Samas ei ole näiteks Eesti Energia Narva Elektrijaamad ASi juhtkond suutnud vajadust isegi oma töötajatele piisavalt selgitada, rääkimata avalikkusest, mis oli muu hulgas Uudo Variku lahkumise üks põhjustest.

Hirm või ülbus? Peamiselt on avalikkus, ja seda eelkõige poliitikud, süüdistanud Eesti Energia juhtkonda ülbuses.