Kas Eesti Energia on riigi sularahaautomaat?

Viimasel ajal on Eesti Energiat ja selle juhti Sandor Liivet rahva poolt kõvasti nahutatud. On koguni väidetud, et riik kasutab Eesti Energiat mõnusa lüpsilehmana, kust vajadusel raha jooksvateks kuludeks ja eelarveaukude kinnitoppimiseks dividendina välja võetakse ja kasumi suurendamiseks elektri hinda tõstetakse.

Tõeni jõudmiseks vaatame, mis on Eesti Energia AS. Eesti Energia on täielikult Eesti Vabariigile kuuluv edukalt töötav äriettevõte, mille äritulud olid 2010. aastal rekordilised – 12,5 miljardit krooni, kasvades eelmise perioodiga võrreldes viiendiku. Ärikasum suurenes aastaga 45% ja oli 2,3 miljardit krooni. Ka peagi lõppev 2011. aasta on  firmale edukas ning  tulu eurodes aukartustäratav. Pool müügitulust tuli möödunud aastal suuremast elektrimüügist avatud vabaturgudel ning elektribörside käivitumisest Eestis ja Leedus. Suureks tuluallikaks oli ka vedelkütuse müügimahu kasv ja kõrgem müügihind. Midagi tilkus juurde ka võrguteenuste müügist ja Estlink-1 merekaabli rendist. Öeldust tulenevalt saab Sandor Liivet vaid kiita, sest kasumit taotleva aktsiaseltsi juhina täidab ta oma ülesandeid riigi ees eeskujulikult.

Aktsionär on aktsiate omanik, kes saab oma tegevusest tulu (dividende) ja kannab vastutust oma aktsiate väärtuse ulatuses. Eesti Energia on äriühing, mille kõik aktsiad kuuluvad Eesti Vabariigile. Aktsionäri õiguste teostajaks on majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, mille üldkoosolek on majandus- ja kommunikatsiooniminister. Selline juhtimine on alates 1. jaanuarist 2010 riiklikult reguleeritud riigivaraseadusega, mille riigikogu on heaks kiitnud.

Selles, et riik Eesti Energia AS ainuomanikuna võtab välja dividende, pole midagi taunitavat, sest hea aktsionär investeerib suurema osa sellest tagasi tootmisse. Nii see Eesti Energia puhul suuresti  ka toimub.

Eesti valitsuse häbiväärne tegevus seisneb hoopis selles, et ta on loonud temale kuuluvale Eesti Energiale majandustegevuses põhjendamatud eelised, mida me näeme näiteks põlevkivivarudega vääritus kaubitsemises ja VKG tegevuse ahistamises, sealhulgas põlevkiviõli tootmisel. Siin peaks konkurentsiameti tegevus olema märksa jõulisem. Praegu kuulub konkurentsiamet majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusalasse. Objektiivsuse tagamiseks peaks selle viima ilmselt Rahandusministeeriumi haldusalasse. 

Eesti kodanikul on  õigus nõuda, et Eesti Energia majandustegevus oleks läbipaistev ja tark. Enamikule eestimaalastest on arusaamatu rahva rahaga tegutseva aktsiaseltsi tegevus Ameerika Ühendriikides ja Jordaanias. Teades USA keskkonnanõudeid ja keerukust ettevõtluse arendamisel, ei saa tavainimene sealset tegevust kuidagi mõistlikuks pidada. Ebareaalne on ka  väävlirikkast madala orgaanika sisaldusega Jordaania põlevkivist mootorikütuse tootmine. Kõike seda tehakse inimeste eest varjatult ja teadlastega kooskõlastamata, Seetõttu on rahval loomulikult õigus küsida: “Mida minu kui maksumaksja rahaga Eesti Energias tehakse?” Selget vastust pole seni kuulda olnud.

Eesti Energia kaitseks peab siiski rõhutama, et elektri hinnatõus pole otseses korrelatsioonis dividendide väljavõtmisega, nagu sageli arvatakse. Elektri hinna tõusul on nii objektiivsed kui ka subjektiivsed põhjused. Objektiivsete põhjuste hulka tuleb lugeda elektritootmisvõimsuste kasvav defitsiit kogu maailmas, kütuse maailmaturuhindade pidev kasv ning Euroopa Liidu ebamõistlik kliimapoliitika ja põhjendamatu süsihappegaasiga kauplemine. Subjektiivseteks põhjusteks on otsustajate vähene kompetents ning otsuste langetamine väga piiratud ringis tarbijaid kaasamata ja tegelikku konkurentsi loomata. Teadmiste vähesusest tuleneb aga hädavajalike otsuste edasilükkamine ja ka selgete hinnapõhiste prioriteetide puudumine. Ja sellises olukorras liigub  Eesti Energia kui libe luts, sest keegi ei oska või ei tahagi tema liuglemist kontrollida.

Investeeringud elektrijaamadesse on tohutult suured ning nende mõju tarbija rahakotile kurnav. Nii tuleb näiteks hiljuti valitsuses läbisurutud põlevkiviplokkide ehitusotsuse täitmiseks maksta lisaks turuhinnale ainuüksi investeeringutoetust 10-11 eurot iga Eesti elaniku poolt tarbitud MWh kohta. Hoopis ebamõistlik on sealsetes jaamades aga 50% ulatuses puidu põletamine, sest erinevalt koostootmisjaamadest, kus 2/3 läheb soojuse ja 1/3 elektri tootmiseks, kulub seal valdav osa mõtlematult raisatud energiast Narva jõe ja Kirde-Eesti õhu soojendamiseks. Kuid eks selleski otsuses ole rohkem ikka süüdi poliitikud, mitte Sandor Liive.

Ja ega Liive ei kinnitanud põhjendamatult kõrgeid taastuvenergia tasusid. Selle tegid ikka riigikogu liikmed, kes oma otsust kas ei mäleta või ei oska enam põhjendada. 

Autor: Haldusuudised.ee