Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Eesti investorid jäeti taas tühjade pihkudega
„Mul jällegi on ainult tühjad pihud” on Eesti rokilegendi Gunnar Grapsi laulusõnad, mis iseloomustavad ilmekalt ilmselt paljude Eesti jaeinvestorite esimesi tundeid pärast seda, kui sai teatavaks, et Eesti Energia on emiteerinud 300 miljoni euro eest võlakirju, kuid seda taas mitte Tallinna, vaid Londoni börsil.
Eesti Energia juhtkond põhjendab seda soodsate tingimustega ettevõttele. Kindlasti on neil õigus. Kuid sellest samast põhjendusest tõusetub laiem teema - terav vastuolu ettevõte ümbritsevate erinevate retoorikate ja tegude vahel. Soovin, et ettevõtet puudutavad otsused oleksid läbipaistvad ja arusaadavad ning kasumist saaksid sama lihtsalt osa ka kohalikud (kaudselt omanikest) investorid ja toodangu tarbijad.
Laias laastus meenub vastavalt vajadusele esinevaid erinevaid retoorikad vähemalt kolm. Esiteks, kui on tarvis kaugetel maadel tegutseda – on see siis Jordaania põlevkivimaardla või Londoni börs, on Eesti Energia lihtsalt äriettevõte, mis lähtub vaid investeeringute kasumlikkusest. See oleks vastuvaidlematult õige kui tegu poleks üheaegselt strateegiliselt olulise riigiettevõtte ja monopoliga.
Teiseks, kui valitsusel on tarvis sularaha ja seda kiiresti, pumbatakse ettevõte dividendidest tühjaks põhjendusega, et riik-valitsus omanikuna võib teha, mida ise soovib ega pea lähtuma ainult mõistlikust majandamisest ja kasumlikkusest. Laenu võtab ettevõte, dividendid riik. Esimene maksab intresse ehk kasumit välismaale, valitsus saab jätkata laenuvaba Eesti retoorikat. Sellisel juhul pole oluline mitte niivõrd äriettevõtte loomupärane käitumine, vaid pigem omaniku suva. Soodsad tingimused eraettevõttele mängivad siin teisejärgulist rolli, kuna sama soodsalt (või isegi soodsamalt) saaks vajadusel võtta laenu Eesti riik.
Kolmas retoorika selgub näiteks erinevate põlevkiviteemalistest diskussioonides. Siis selgub, et Eesti Energia ikkagi ei ole lihtsalt järjekordne äri-, vaid hoopis strateegiline ettevõte – läbi selle tagab Eesti nii elektri varustuskindluse kui ka seeläbi julgeoleku. Siingi saab ainult nõustuda. Kuid strateegilise ettevõttena võiks olla ka lisa muid eesmärke – näiteks soodsalt riigieelarve täitmise (dividendid) ja välisinvestoritega kasumi (laenuintressid) jagamise asemel elavdada kohalikku kapitaliturgu, jagada kasumit kohalike investoritega ja meelitada välisinvestoreid tulema Eestisse, Tallinna börsile jms Neid peaks vähemalt valjuhäälselt arutama.
Eraldi võetuna ei ole ükski eelloetletud väide väär, kuid koos on nad omavahel teravalt vastuolus. Ilmselt ongi Eesti Energia mitmenäoline või –pealine. Võib-olla on see täiesti normaalne seisund. Kuid samapalju jääb ka arusaamatuks ja põhjendamatuks. Näiteks miks just Eesti jaeinvestoril peavad selles mängus jääma tühjad pihud ja nii alates 2002. aastast, mil Eesti Energia esmakordselt võlakirjad emiteeris.
Kulisside tagant, kus Eesti Energia juhtkond ja valitsus mängivad kummalist näitemängu, kumab Gunnar Grapsi laulusõnu kasutades kõrvaltvaatajatele vaid kummaline siniheleroheline valgus.
Autor: Haldusuudised.ee
Hetkel kuum
Enimloetud
Viimased uudised
Kliendid kurdavad korstnapühkijate nappuse üle
Capital Mill vaatab rohkem tööstuskinnisvara poole
Konverentsid
Hetkel kuum
130 000-ruutmeetrine vakantsus pealinna büroopindade turul ei absorbeeru - see ootab kirurgilist lahendust
Projektile on ehitusload väljastatud ning käivad läbirääkimised tulevase hotellioperaatori kaasamiseks
Hiljutised kaupluste külmutusseadmete häkkimise juhtumid toovad suuri muutusi
Nordeconi investor eelistab Merkot
Tagasi Kinnisvarauudised esilehele