27. november 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tallinna kesklinnas on ligi poolsada maja, mis seisavad omaniku hooletuse ja kohustuste täitmata jätmise pärast püsti vaid ausõna peal, oodates hetke, mil mõnele pahaaimamatule linnakodanikule või turistile pähe kukkuda. Eestit külastavate turistide arvu arvestades polekski see võimatu: eelmisel aastal jäi statistikaameti andmetel Eestisse kauemaks kui üheks päevaks hinnanguliselt 2,46 miljonit välisturisti. Kas me tõesti ootame, et mõne säärase hooletu majaomaniku tegemata töö mõnelt külaliselt elu võtaks? Majadel, mille eest pole aastakümneid hoolt kantud, hakkab jaks otsa lõppema. Olen kindel, et sageli hoitaksegi ehitisi sellises seisus meelega, et need saaksid sobival hetkel “ise põlema süttida”.

Kuid kas see on mõistlik lahendus? Pistaks siis kogu asumile tule otsa ja rajaks vabanenud platsile meie oma Manhattani? Lagunevad tondilossid kaasaegse linna tänavapilti ei sobi. Kuid igale krundile ei saa klaasist kuubikujulist ärihoonet püstitada: mis sellest, et see omanikule materiaalset tulu võib tuua.

Meie linna ajalugu ei jutusta vaid suurehitised, vaid ka väiksemad, omanäolised hooned. Väärtuslikke ehitisi tuleb säilitada, sest linnaruum on ühine vara, mida ei tohi kolearhitektuuriga reostada. Kuni mõned majaomanikud sellest aru ei saa, ei jää ka linnaosavalitsusel muud üle kui seadustest maksimumi võtta. Tõsi, seadused on praegu üsna jõuetud – ehitusseaduses sätestatud trahvimäärad on naeruväärselt madalad: füüsilisele isikule määratav kõrgeim rahatrahv on 1200, juriidilisele isikule 32 000 eurot. Varakevadel tegi küll Tallinna linnavolikogu Keskerakonna fraktsioon valitsusele ettepaneku muuta ehitusseadust ja karistusseadustikku viisil, et suureneks ehitise omaniku vastutus oma kohustuste täitmata jätmise eest, kuid ei mingit reaktsiooni.

Viimase põlengu valguses on selge, et midagi tuleb ette võtta. Võtame hooletud majaomanikud range järelevalve alla. Esimese sammuna hakkame neid kehtivate seaduste alusel maksimaalses ulatuses ja sageduses trahvima. Seejärel hakkame aga hooletute majaomanike nimekirju regulaarselt avaldama. Et Tallinna südames, Eesti riigi magusaimatel kruntidel asuvate kümnete ja kümnete lagunevate ja kohati eluohtlike arhitektuurimälestiste omanikeks on tihtipeale tuntud ja edevad inimesed, peaks säärane perspektiiv küllaltki pelutav olema.

Autor: Haldusuudised.ee