29. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Näiteks oleme teinud rekordi elektriautode kontsentratsioonis, kuid sama ajal likvideerime ühistranspordis trolle ja asendame neid diiselbussidega,  mitte vastupidi. Sama kehtib ka raudteetranspordis. Teisisõnu, Eestis puudub läbimõeldud transpordisektori energiapoliitika.

Teine näide poliitiliste eesmärkide kokkusobimatusest on taastuvenergiapoliitika. Meil on väga suur CO2-intensiivsest fossiilkütusest toodetud elektri osakaal, kuid valitsus teeb pingutusi taastuvenergia toodangu kasvu peatamiseks, et vähendada kulusid. Samas lõpetatakse kõige väiksemat toetust vajava taastuvenergia tootmine ning ehitatakse juurde suuremat toetust vajavaid tuuleparke, mis tõstab, mitte ei alanda kulusid.

Energiapoliitika kitsaskoht seisneb pikaajaliste plaanide puudumises. Eesti on Taani järel paremuselt teise energiabilansiga riik EL-s, Euroopas on meist parem veel ka Norra. Mõlemad riigid on teadlikult nafta ja gaasi eksporditulusid kogunud ja süstemaatiliselt investeerinud. Eestis aga läheb põlevkivienergeetikast teenitud tulu jooksvate kulude katteks. Me ei ole õppinud olema suurte energiaressursside omanik ning ressursside omamise väärtust ei mõisteta. Avalikkus isegi hurjutab riigile kuluvat firmat, kuna see ostis energiamaardlaid. Ei ole kuulnud, et naftariikide avalik arvamus oma rikkuse alusesse nii halvasti suhtuks.

Eesti poliitika vähene ambitsioonikus paistab eelkõige silma omaenda tugevuste väheses ärakasutamises. Nii on just Eesti olnud peale Ignalina tuumajaama sulgemist Balti riikide energiajulgeoleku alustala, kahjuks ei ole me suutnud seda olukorda välispoliitiliselt kasutada. Mistõttu defineerivadki regiooni energiapoliitikat endiselt Leedu, Läti ja Soome. Oleks meil selge eesmärk siinsete ülevõimsuste kasutamiseks ja ekspordi kindlustamiseks, võiks pilt olla sootuks teistsugune.

Niisiis, kui Eesti riigi eesmärk on olla jätkusuutliku energiapoliitikaga riikide pingereas esirinnas, peab ka Eesti energiapoliitika muutuma läbimõelduks ja terviklikuks ning seatud eesmärgid peavad olema piisavalt pikaajalised ja ambitsioonikad. Alustada tuleks vastuoluliste eesmärkide seadmise lõpetamisest.

Autor: Haldusuudised.ee