Vähem kampaania korras õigusloomet!

Tsiviilkohtumenetlus 100 päevaga!

Mida see tähendab? Kas kohtunik ilma kampaaniata ei mõista õigust oma parema sisetunde järgi ning nii mõistlikult tempokalt kui ta võimalik? Kas asja venitamisele keskendunud menetlusosaline või tema esindaja ehmub kuuldes hüüdlauset „menetlus 100 päevaga!“ ning hakkab seepeale ontlikult menetlema? Ehk kokkuvõttes mida õigusemõistmine sellest võidab? Minu tagasihoidlikku arvamust mööda mitte midagi. Küll aga kaotab – menetlused on formaalse ajalise surve all ka neis asjus, kus see sisulise keerukuse tõttu mitte mõistlik ei ole. Rõhuv enamus kohtunikke on väga tublid, pühendunud ning oma tööd (eriti I astme kohtus) läbipõlemise piiril tegevad inimesed, kes püüavad nende ees laual olevat keskmiselt sadat kuni paarisadat menetlus võimalust mööda metoodiliselt menetleda. Järelikult oleks mõistuspärane keskenduda üksikute mistahes põhjusel oma tööplaaniga kimpus olevate kohtunike järjeleaitamisele, mitte pürgida kampaania korras loosunglikule õigusemõistmisele, seades sellega ohtu õigusemõistmise sisulise kvaliteedi ning suurendades veelgi õigustamatult paljude tublide kohtunike töökoormust.

Kiired pankrotimenetlused!

Olen aastaid püüdnud poliitikuile selgitada, et kiire pankrotimenetlus on nagu surnud hobuse laka harjamine – natuke saad kindlasti kenamaks aga surnud on setukas ikka. Pankrotimenetlust võib aeglustada või kiirendada aga pankrotimenetlus on pankrotimenetlus ikka ehk osa raha jääb võlausaldajail saamata. Pankrotimenetluse kiirus on oluline üksnes niivõrd, et pankrotimenetluses olemasoleva vara arvel võimalikus ulatuses võlausaldajate nõudeid rahuldada, see on aga võimalik niigi esialgse jaotusettepaneku alusel. Küll aga pärsib pankrotimenetluse kiirusele rõhumine tagasivõitmise jms. nõuete esitamist pankrotimenetluses, mis üksnes suurendab nihilismi – varad välja, ühing tühjaks ja siis võid nii haldurile ja võlausaldajatele tuima näoga otsa vaadata teades et tõenäoliselt ei juhtu midagi, kirutakse pisut ja minnakse laiali. 

Riigikohtu praktikast tulenevalt on juhatuse liikme vastu nõude esitamine muutunud praktiliselt perspektiivituks. Selline ultraliberaalsus ei ole aga pikas perspektiivis hea; oluline on tasakaal, et ettevõtjad julgeksid mõistlikult riske võtta ent teaksid, et tegutsedes vastutustundetult või sootuks pahatahtlikult, eksisteerib reaalne võimalus et nad vastutama peavad.

Äriühing registrisse 30 sekundiga!

Virtuaalrõõmude valdkonda julgen liigitada ka maailma kiireima (või mitmendad me iganes hetkel selles oleme) äriühingu asutamise. Olen ilmselt vanamoeline, aga ma arvan siiralt, et ettevõtlusega alustamine on otsus mis tasub hetkeks läbikaalumist. Mõistagi ei ole eesmärk mingeid kunstlikke takistusi seada ühingute registreerimisel või õigusmuudatuste tegemisel, ent 4G kiirusega ühingusünd iseenesest on teisejärguline võrreldes õigus- ja ärikultuuri arendamisega selliselt et kiirustades ühinguid asutades peetaks meele ka korrektsust ja vastutust ühingu eksistentsi kestel.

E-toimik!

Alatine ühise keele leidmise teema kohtumenetlejate vahel on legendaarne e-toimik, üks häbiväärsemaid projekte Eesti elektroonsele püüdlevas õigusruumis. Süsteem, mida on pea viimase kümnendi ikka arendatud, korduvalt täitmiseks kohustuslikuks muudetud ja siis taas ära muudetud, on eesmärgilt üllas ent teostuselt hädine. Sisuliselt kestab juba aastaid paralleelmenetlemine, kus asjaosalised peavad tegema näo et menetlus käib elektroonselt ent tegelikult saadetakse ikka üksteisele dokumente e-kirja teel (sest dokumendi ja lisade e-toimikusse üleslaadimine võtab u 10 korda kauem aega) ning prinditakse siis välja ja pannakse pabertoimikusse.

Niisiis tekitab igasugune kampaaniakorras õiguse edendamine pigem õiguskõhuvalu ning sunnib küsima: milleks seda kõike jälle tarvis oli ning kuidas küll taas nii läks?