Kuidas anda vanale hoonele uus elu – arhitektide vaade kasutusotstarbe muutmisele

“Hoonele uue hingamise andmine algab selle kasutusotstarbe ümbermõtestamisest,” teavad Kontsept Arhitektuuribüroo arhitektid Kaidi Põder ja Margo Koppel kogemustest kinnitada. Mida selgem on tellija nägemus, seda lihtsam on arhitektidel maja uueks otstarbeks kohandada. Kuid miks üldse saab mõne maja funktsionaalne eluiga otsa, kuigi seinad seisavad ja katus püsib peal?

Koppel ja Põder nendivad, et sellele küsimusele pole ühte kindlat vastust. Kõik sõltub, mis majaga on tegu, milleks see algselt ehitati ning kus see täpsemalt asub. Kuid üks on kindel, mida monofuktsionaalsem maja, seda tõenäolisemalt jõuab ta ükskord arhitektide töölauale tagasi.

Arendajate-haldajate jaoks kuuluvad Koppeli hinnangul uueks loomist vajavate majade riskirühma ennekõike paarikümneaastased ja vanemadki büroohooned. Mõnekümne aastaga jõuavad tehnosüsteemid väsida, vaibad kuluda, värvid luituda ning arusaamad kaasaegsest ärihoonest ja linnaruumist muutuda. Samuti võib linna süda tasapisi teise kohta nihkuda. Tallinna kese liigub üha enam põhja poole ja mere äärde.

Põnevamaks kisub arhitekti töö siis, kui majal on kandvad seinad, mida ei tohi puutuda. Siis tuleb uus sisu mahutada nende vahele. Samuti võib vanade pae- või tellismüüride ning vahelagede seisukord pakkuda üllatusi, mis nõuavad projekti käigu pealt uuendamist, näiteks täiendavate tugevduste või uute kandekonstruktsioonide lisamist.

Omaette väljakutsena toob Koppel esile olukorrad, kus uued ülesanded vanale pinnale ei mahu, mistõttu tuleb hoonele projekteerida juurdeehitis. Nüüd tuleb võtta ette piirkonna detailplaneering ning vajadusel ka miljööpiirkonna nõuded kas konkreetsele hoonele või naabruskonna miljööalale.

Edasi peavad arhitektid leidma miljöönõuetest ja tellija soovidest lähtudes lahenduse, mis väärindab vana hoone arhitektuuri ega lõhu miljööpiirkonna terviklikkust. “Juurdeehitised peavad olema selgelt eristatavad, kuid tagasihoidlikud, alluma olemasoleva mastaabile ja proportsioonidele ning hoiduma ajaloolise arhitektuuri matkimisest,” toob Koppel välja vana uuega täiendamise põhitõed.

“Kokku on see kõik nagu üks suur pusle ladumine, kuid lõpuks leiavad kõik tükid õige koha,” julgustab Põder vananevate majade omanikke oma murega arhitektide poole pöörduma, sest õiged spetsialistid leiavad igas olukorras alati parima lahenduse.

Endine trükikoja hoone sai uue elu majutuspinna ja peoruumidena. Seejuures tagati hoone mõlemale korrusele kõiki külastajaid arvestav ligipääsetavus. Vanale hoonele lisati modernse arhitektuurikeelega juurdeehitus, mille välisviimistluses kasutati yakisugi-tehnikas põletatud puitu, mis on vastupidav, rõhutab materjali tekstuuri ning annab hoonele sooja ja kaasaegse ilme. Tulemus seob vana uuega, on dialoogis ümbritseva arhitektuuriga ning rikastab piirkonna ilmet.

Rekonstrueerimise eesmärk on luua minimalistlik ja tänapäevane hoone, mis sobitub Kalrova miljöösse matkima ajaloolist arhitektuurikeelt. Olemasolevat fassaadimahtu liigendatakse, muutes selle inimmõõtmeliseks- ja sõbralikuks. Hoone 1.–3. korrusele tulevad äripinnad ning 4. korrusele mikrokorterid. Välisviimistluses kasutatakse Karlovale iseloomulikke materjale nagu tellist, krohvi ning puidust aknaraame. Olemasolevaid aknaid laiendatakse ning uued uusi aknaid lisatakse vaid hoone tagaküljele. See lahendus säilitab miljööala tervikliku ilme, kuid annab hoonele uue elu.

Väljakutseks sai uue ja vana arhitektuurne sidumine, ajaloolise hoone säilitamine ning nende tõlgendamine kaasaegses võtmes. Tänavapoolne fassaad taastati algsel kujul ning uued mahud projekteeriti teadlikult tagasihoidlikud, lähtudes vana hooneosa visuaalsest rütmist. Vanast hoonest lähtub ka krundile lisatud hoovimaja arhitektuurikeel. Tulemuseks on ühtne, tasakaalukas elukeskkond, kus ajalugu ja tänapäev moodustavad sidusa arhitektuurse terviku.