14. aprill 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Järgneb tema arvamusartikkel.

Riigihangete seadus on kui iidne labürint, milles orienteerumiseks on vajalikud suunaviidad. Olles mõistnud, et kõik suunaviidad ei ole selgesti mõistatavad, on rahandusministeeriumi eestvedamisel ning ekspertide osavõtul asutud viitasid täpsustama.

Loodan, et niivõrd laiapõhjalise ekspertide rühma kaasamine riigihangete seaduse arutelusse tagab selle, et me saame seaduse, mis on tehtud praktikutelt praktikutele, mitte seadus seaduse pärast ning tooks lõppkokkuvõttes kasu kõigile turuosalistele.

Ekspertgrupi poolt on välja toodud juba väga palju probleeme, mis lahendust vajavad ning tehtud ka ettepanekuid, kuidas neid lahendada. Üks kirgi küttev teema on kindlasti hankes osalejate maksuvõlad – kas, millal ja kes peaks neid kontrollima. Ühelt poolt on see makse tasuvate ettevõtjate mure ning teiselt poolt ka riigi ja hankija huvi, et isikul, kellelt töid või teenuseid tellitakse, poleks probleeme maksude maksmisega.

On olnud väga erinevaid arvamusi. Näiteks – võib-olla peaks hakkama maksude tasumist kontrollima ainult nendel isikutel, kelle pakkumus on edukaks osutunud või loobuma alltöövõtjate maksude tasumise kontrollimisest. Minu arvamus on pigem see, et sellest päris loobuda siiski ei saa. Tõsi – tänane seaduse on probleemne selles suhtes, et kui pakkumuses märgitud ühel alltöövõtjal tekib menetluse käigus maksevõlgnevus ja seesama alltöövõtja on näiteks nimetatud veel mitmes teiseski pakkumuses, siis tänase praktika kohaselt kõrvaldatakse hankemenetlusest kõik pakkujad, kes antud alltöövõtjat on nimetanud ilma, et neile antaks üldse võimalust seda olukorda parandada.

See jätab omakorda ka hankijale sisuliselt väga kitsad valikud. Võib juhtuda, et see alltöövõtja omab näiteks mingit väga spetsiifilist seadet ja kohalikul turul on sama seade vaid veel ühel ettevõtjal.

Hankelt väljakukkumise teema on väga tõsine. Ka Maanteeametil on selliseid asju ette tulnud, kus on hankelt kõrvaldatud isikuid, kelle pakkumuses on olnud maksuvõlgadega allhankija ja seetõttu on mõni hankemenetlus lausa luhta ning väärtuslik aeg kaduma läinud.

Seda saab ja tuleb korrigeerida selles suunas, et pakkujale antakse võimalus mingi kindla ajaperioodi jooksul maksuvõlaga alltöövõtja väljavahetamiseks ja nimetada uus alltöövõtja.

Kui mõned korrektuurid seadusesse sisse viia, arvan ma, et probleem, kus hankemenetlusest kukutakse välja vaid selle tõttu, et kellelgi on kolm päeva mõni maks maksmata, leiab lahenduse. Pikemaajalised võlgnikud on juba omaette teema. Riik ei saa ju töid tellida isiku käest, kes ei käitu tema suhtes lugupidavalt. Olgu siinkohal toodud illustreeriv näide kahe töövõtja dialoogist, mis on muidugi fiktsioon – meil on leping, mille järgi ma pidin juba eile sulle maksma, kuid ma jätan ka täna sulle maksmata ja olen võlgu edasi, aga teeme veel teise, uue, lepingu ja sina maksad mulle. Ma ei ole ühtegi ettevõtjad kohanud, kes sellise naljaga nõus oleks. Miks peaks siis riik olema?

Kõiki neid probleeme on võimalik parandada, ei ole ju eesmärgiks see, et ettevõtlus kaoks ja koonduks üksikute suuremate ettevõtete kätte.

Alltöövõtja maksuvõla tõttu hankelt kõrvaldamisega kaasneb veel üks mure. Seadus ütleb täna, et pakkumuse tagatise peab hankija sellisel juhul endale jätma – hankija jätab endale kas raha, mis on deponeeritud või realiseerib selle tagatise, mis on garantii vormis antud. Kuna pakkuja ei saa alltöövõtja maksudistsipliiniga midagi ette võtta, tundub see ebamõistlik. Miks peab peatöövõtja saama topelt karistuse - ta jääb niigi ilma lepingust ja siis võetakse veel raha ka ära? Ettevõtja saab karistada mitu korda ja ilma asjata ehk mitte oma süü läbi. Kui seadus lubaks alltöövõtja mingi kindla aja jooksul välja vahetada, ei kaotaks pakkuja tagatist ega võimalust hankel konkureerida.

Riigihangete seaduse menetluse raames tuleb kindlasti käsitleda ka vaidlustuskomisjoni õiguspärasuse küsimust, kuna me peame oma seaduse hiljemalt selle aasta detsembris harmoniseerima eurodirektiiviga, mis käsitleb vaidlustuse temaatikat.

On muidugi võimalik taastada vana vaidlustuse menetluse kord, kus oli kolm astet kohut, millele eelnes vaidlustuskomisjon. Kindlasti peaks olema professionaalne vaidlustuste menetlemise üksus, kus on kontsentreeritud teadmiste pool, kes on igapäevaselt kursis probleemidega riigihangete valdkonnas, seadusega igapäevaselt töötavad ning on ehk ka ise seda seadust rakendanud.

Riigihangete seadus ei ole lihtne seadus, vastupidi – see on väga keeruline seadus, kus igapäevaselt seda rakendades avastad ikka mõne uue nüansi. Ma ei usu, et ühelgi kohtunikul on aega teiste asjade kõrvalt sellesse kontsentreeritult süveneda, vähemasti mitte lühikese aja jooksul. Kohtud ei peaks oma ressursse kulutama tehniliste küsimuste lahendamisele, vaid hoopis põhjapanevatele otsustele – olema nii öelda majakaks merel. Lõpuks on rahandusministeeriumi, justiitsministeeriumi ja riigikogu otsustada, mil moel menetlemist toimetama peaks ja milline see süsteem olema saab. Isiklikult olen praeguse menetluse viisiga üsnagi rahul.

Täna võib tegelikult öelda, et riigihangete seadust on võimalik rakendada. Küsimus on selles, kuidas teha seda paremaks. Loodan, et kõikides probleemides leitakse huvigruppide vahel konsensus, et kellegi huve ohvriks ei toodaks.

Autori märkus: esindan toetudes oma pikaajalistele kogemustele riigihangete vallas oma isiklikku, ja mitte Maanteeameti arvamust.

Autor: Haldusuudised.ee