13. mai 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Põhjused, miks ei pea maksma on näiteks:

• töötaja teeb talle meeldivat tööd niigi innuga

• raha pole motivaator (ehk käitumist mõjutav jõud)• meie ettevõttes töötamine on niigi hea mainega• pakume mitmesuguseid muid hüvesid• töötaja tööga seotud kulud on kaetud• inimesed töötavad meil enese arendamiseks• töötajad (projektiga liitunud inimesed) teevad tasuta tööd ühiskonnale• jmt.

Kes eelnevat jamaks peab või enamikku neist punktidest heaks ei kiida, valib ilmselt midagi järgnevast osast.

Põhjused, miks peab töötajale palka maksma:

• osa tööd tehakse küll lihtsalt innuga, aga osa mitte

• raha on ju elamiseks vaja!• seadus käsib maksta• raha on (peamine) motivaator• tavaliselt nii tehakse (kõik teised ettevõtted maksavad)• töötajad eeldavad, et kindlasti makstakse• töö on ebameeldiv tegevus, selle eest tuleb (nii kõrget palka) maksta• see on eriti vastik töö, tuleb suurt ergutustasu (ehk tulemustasu) pakkuda• tööandjal on tarvis, et seda (muidu üsna meeldivat) tööd tehakse just tema plaani järgi• jmt.

Esimest liiki töid, mille eest ei pea maksma, on Eestis vähe. Enamik tegevustest kipub vastama teise liigituse töödele.

Täiuslik oleks leida töötajad, kes teevad (ajutiselt) mingit neile meeldivat tööd tasuta või üksnes tööga seotud kulude hüvitamise eest. Tegelikkuses aga on tööandjal mingi oma tegevusplaan ja just see teeb töö inimese jaoks tema isiklikku elu segavaks tegevuseks.

Ühesõnaga, väidete teisest osast ehk maksmise põhjust otsides jäävad töö kui nähtuse sisust lähtudes esmalt sõelale esimene ja viimane mõte.

Eeldusel, et inimesele tema töö meeldib, tahab ta siiski ülejäänud aja eest, mil ta lisaks entusiasmile peab kohustusena töötama tööandja plaani järgi, saada tasu. Ega asjata pole ingliskeelses terminoloogias tasustamise puhul kasutusel ka sõna kompensatsioon (compensation). Tähendab, tööandja peab kompenseerima ehk hüvitama töötajale tema aja ja pingutuse, mida see huvitavat tegevust ületava tööna teeb.

Kõik siin eelnevalt kirjutatu võib mõnele lugejale tunduda mingis osas "ümmarguse" jutuna.

Mõelge siiski, mille eest maksta ja mille eest mitte.

Kas teie ettevõtte töötajad teevad (neile sobivat) tööd üldiselt hea meelega ning sisemiselt ja väliselt (sh mitterahaliselt) hästi motiveerituna?

Või maksab ettevõte neile peamiselt selle eest, et seab töö tegemise ajale, kohale ja muule liiga ranged nõuded ja raamid.

Või makstakse palka/ergutustasu hoopis selle eest, et see ongi üks vastik/ülisuurt pingutust nõudev/halva töökorraldusega tehtav töö ning selle eest peab ((mõttetult)palju) maksma. Ehk raha ja aega äkki hoopis valele asjale kulutama.

Milline oleks võimalik parim proportsioon "hea" ja "halva" töö puhul teie ettevõttes?

Mida on teil tasustamise sellistest põhimõtetest võita?

Autor: Haldusuudised.ee