1. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"On loomulik, et Eestil tuleb liituda Põhja- ja Kesk-Euroopa elektrisüsteemidega," arutles Raukas, "kuid seda ellu viia pole kerge, sest Poolal puudub Leeduga ühenduse loomise vastu huvi, eriti pärast Ignalina tuumajaama väljalangemist."Akadeemik juhib tähelepanu Eesti Põhivõrgu kodulehel avaldatud elektrisüsteemi tootmisseadmete piisavuse aruandele, milles ennustatakse, et suure tõenäosusega ei ole Eesti elektrisüsteem enam iseseisvalt võimeline kodumaist võimsuste bilanssi tagama. "Estlink-1 ja -2 on eeskätt ette nähtud elektri ekspordiks, Lätist ja Leedust pole meil energiat osta ja seetõttu on ainsaks reaalseks ostupiirkonnaks Venemaa. Kuid see Euroopa Liidule ei meeldiks," kommenteeris Raukas.

Küsimus, millist energiat Euroopa Liit vajab, on päevakorras olnud juba pikka aega ja Raukase arvates on Euroopa Liit selles valdkonnas ummikteel. "Kahjuks on peateemaks olnud ühtse energiapoliitika sidumine hüpoteetilise kliima soojenemisega, milleks tehtavad kulutused pole liidule jõukohased ja seavad liidu tööstuse edendamise Hiina, Venemaa ja USAga võrreldes ebavõrdsesse olukorda," selgitas ta.

Raukase hinnangul poe Euroopa Liit tänini mõistnud, et energiatarbimine erineb oluliselt liikmesriikide erineva kliima tõttu. Euroopa Liit Põhja-Jäämerest Vahemereni, kuid otsustusi dikteerivad lõunapoolsed riigid, kellele Eesti mured on vähetähtsad.

Euroopa Komisjon on energiapoliitika eesmärkideks sõnastanud energeetilise julgeoleku, konkurentsivõimelisuse ja jätkusuutlikkuse, kuid tegelikkuses on need vaid sisutud kaunid sõnad, ütles Raukas. Ta lisas: "Sellest järeldub, et Eesti saaks Euroopa Liidu energiaturuga liitumisest kasu juhul, kui selle turu loojad käituvad mõistuspäraselt ja loodav süsteem on eestlase kasinale rahakotile vastuvõetav."

Autor: Haldusuudised.ee