Viis aastat Saviliiva kinnisvarakingitusest

Viis aastat tagasi (20. novembril) tõi loosiratas rõõmu 214 Tallinna perele - nad olid võitnud võimaluse osta Kakumäele korter või maja toonastest kinnisvarahindadest poole odavamalt.

Jutt käib Tallinna linnavalitsuse poolt sundüürnike ja noorte perede elamuprobleemide lahendamiseks ellu kutsutud Saviliiva elamuprojektist. Loosivõitjaid ootasid 32 pooleteisekordset eramut ning 182 uhiuut korterit kenades värvilistes kolmekorruselistes majades. Ümberringi vaikne ja roheline elurajoon, meri vaid väikese jalutuskäigu kaugusel. Lubati, et piirkonda tulevad ka poed ning isegi oma lasteaed. Unistuste kodu!

Ja hind - vaid 19 500 krooni maja ja 18 300 korteri ruutmeetri eest. Turuhind sama piirkonna korteritel oli sel ajal 30 000-35 000 ruutmeetrilt ning kinnisvarahinnad paisusid ses kandis tollal tempoga 15 protsenti aastas.Seega sisuliselt said loosiga võitnud kohe justkui miljonärideks. Loosimine toimus paraku ajal, kui kinnisvarabuum oli tipus, kuid korterite valmimiseni kulus veel aega ja nõnda jõudis kinnisvaraturg selleks ajaks juba jahtumise märke hakata näitama. Paljud Saviliiva loosivõitjad siiski teenida üritasid. Nii oli 2 aastat pärast loosimist müügis 31 objekti Saviliiva 214st. Massilist spekuleerimist aga ei tulnud ja nagu näitab kinnistusraamat täna, pole enamik loosivõitjaid elukohta vahetanud. Kümmekond neist üritavad praegu oma eluaset müüa, tõsi, hinnad muidugi pole ammu enam need, mis vahepealsel mulliajal.

Saviliiva elurajooni ehitas Tallinna linna tellimusel Merko Ehitus. Ilusa eesmärgiga ellu kutsutud projekt oli paraku korraldatud nõnda, et keegi elamispinna taotlejate tausta ei kontrollinudki. Kas korteri või majasoovijal oli ka reaalselt elamispinnaga kuuse all elamise olukord või oli tegemist inimesega, kelle kontol terve hulk kortereid, ei läinud arvesse. Pärast loositulemuste selgumist tuligi välja, et loosivõitjate hulgas oli küllalt neid inimesi, kel mingit häda elamispinnaga polnud ning Saviliiva elamispind oli vaid toredaks süllekukkunud kingituseks. Inimesed osalesid loosimises mitte sellepärast, et oleks olnud vaja väga elamispinda, vaid seetõttu, et terendas võimalus saada odavat kinnisvara.

Kuigi projekti üheks sihtgrupiks olid sundüürnikud, näitab kinnistusraamat, et 214 majast või korterist läks tegelikult sundüürnikele vaid 64, kirjutas Äripäev viis aastat tagasi."Mul oli seaduslik alus kandideerimiseks, muud ei olnudki. Vaatasin, et mahun nende tingimuste alla, ja otsustasin, et nii on mõistlik teha, kogu lugu," põhjendas toona korteriloosis osalemist Heiki Visse, kellel lisaks süllekukkunud Saviliiva 3-toalisele oli  juba olemas Tallinnas elamukrunt, kesklinnas 4 korterit, korter Pärnus ja maatükk Põlva vallas.

Harju maavalitsuse nõunik Kaarel Kose elab juba ligi 5 aastat Saviliival. Kiusatust korterit müüa polevat tekkinud, kuna korter sai valmis siis, kui suurem kinnisvarabuum juba läbi oli. "Mul oli vaja elamiseks kohta ja sellepärast sinna ka kolisin. Minu probleem sai lahenduse - olime noor pere, kes vajas elamispinda," ütleb Kose. Ta arvab, et loosimises osalenud inimeste tausta oleks muidugi võinud paremini kontrollida, kuid vaevalt et sellega oleks saanud vältida kinnisvarahangeldajate skeemitamist.

Kose ütleb, et üldiselt talle meeldib elada Saviliival, sest see on ilus roheline kant heade kergliiklusteede ja sportimisvõimalustega. Kuid pahane on ta sellepärast, et arendust esitledes lubati ka peatselt valmivat lasteaeda, mida aga pole piirkonnas tänaseni. "Samuti on veidi kummaline, et kogu Kakumäe/Vismeistri ala ei hinda linna(osa)valitsus eraldi asumiks, kuna sealt on puudu elementaarsed teenused nagu kauplus, kool, lasteaed ja ühistranspordi ühendused on väga harvad ning ebamugavad," ütleb ta. 

Kuigi Saviliiva ehitamise käigus oli linnavalitsus promonud projekti kui abikätt sundüürnikele, rõõmustas projekti kureerinud Tallinna abilinnapea Taavi Aas vahetult pärast selle lõppu intervjuus Äripäevale mitte niivõrd sundüürnike, vaid sellepärast, et Tallinn sai juurde 214 peret maksumaksjatena.

Nüüd ütleb Aas, et projekt täitis eesmärki: inimesed said eluaseme kenasse piirkonda ja linna väljanägemise osas on oluline see, et samal ajal elamutega valmis ka majadevaheline ruum (sõidu- ja kõnniteed, valgustus, haljastus) ehk et tegemist oli terviklahendusega.Miks ikkagi loosimine, millesarnast pole ei enne ega pärast Saviliivat enam taolises kontekstis kasutatud? "Kuna tegemist oli sisuliselt vara võõrandamise/omandamise mitte eluruumide üürile andmisega, mida võib käsitleda kaudse toetusena teatavale sihtrühmale, siis oli mõte anda eluaseme omandamiseks õigustatud isikutele võrdsed võimalused, ka asjaõigusseadus ütleb, et võrdsete võimaluste korral rakendatakse liisu heitmist," vastab Aas e-kirjas.Domus Kinnisvara elamispindade osakonna juht Maria-Kristina Sarapik ütleb, et Kakumäe on kinnisvarapiirkonnana üldiselt väga hinnatud kant. "Eriti hinnas on vanemad tänavad Vabaõhumuuseumi lähedal, vähem Selveri tagused põlluarendused," ütles ta. "Saviliival ikka ostetakse-müüakse, kuid üldiselt on nõnda, et kui asjal on küljes sotsiaalkorteri maik, siis kes tahab ikkagi Kakumäele omast luksust, siis see sinna elama ei lähe."

Autor: Haldusuudised.ee