Märt Riistop: mets pole konserv

Õppejõud oli Märt Riistop ligi kümme aastat, siis tuli tal tahtmine ise valdkonnas kätt proovida. Järgnesid töökohad EKEs ja Kehra Puidutööstuses, samuti tegutses ta mõndaaega ise ettevõtjana enne, kui 2001. aastal Eesti Metsa- ja Puidutööstuse Liidu tegevjuhi kohale kandideeris ja seal tööle hakkas.Ettevõtlusperioodile vaatab Riistop tagasi hea tundega. “Selline elukäik, nagu minul on olnud, et kõigepealt õpetad teisi ja siis hakkad ise asjaga tegelema, ei ole õige,” sõnas ta lõbusal toonil. Samas on ta veendunud, et ettevõtluskogemust oleks kõigile vaja, nii õppejõududele,  poliitikutele kui ka teiste elualade esindajatele. “See paneb mõistma, kuidas majandus toimib ja elu tegelikult käib,” lausus ta.

Mets vajab pidevat hoolt. Olgugi, et Nõukogude aeg meenutamist ei vääri, oli see periood, kus vähese raiumise tõttu metsade tagavara kõvasti suurenes.  “Tollal ei loetud Eestit metsarikkaks riigiks, mistõttu suurem osa Eestis kasutatavast puidust toodi meile sisse Venemaalt,” nentis ta. Eesti mets aga muudkui seisis ja kasvas.

Suur osa oli selles suurenemises ka sõjajärgsel perioodil, kus lagedaks raiutud maalappe taasmetsastati või kasutusest välja läinud põllumaad metsastusid. “Seega aitas Nõukogude Liidu periood oluliselt kaasa meie metsareservi tekkimisele,” toonitas Riistop.Küsimuse peale, kuidas on lood eesti metsaga praegu, mille suure raiumise pärast ikka ja jälle muret tuntakse, lausus Riistop sootuks vastupidist. “Meie probleem ei ole see, et me raiume metsa liiga palju, pigem see, et raiume seda liiga vähe. Ega mets ole konserv ja isegi konservid vahetatakse mingi aja tagant uute vastu välja. Seega suhtumine metsa kui pensionifondi ja lastele pärandatavasse varasse on igati tore, aga seejuures ei maksaks unustada, et tulu tuleb üksnes küpsest metsast,” lausus ta.Lastele ei saa hoida puid, mis metsas kasvavad, need tuleb ikka õigel ajal maha võtta, et uued saaksid asemele kasvada.

Puitehitised küündivad järjest suurematesse kõrgustesse. Lisaks metsaraie murele seostatakse puiduga veel kõiksuguseid müüte ja eksiarvamusi. “Üks on kindlasti seotud põlemisega, teine mädanemisega,” lausus Riistop.

Mõlemad vastavad tema sõnul küll tõele, ent kuna aeg on edasi läinud ja ehitussektor jõudsalt arenenud, siis ei tasuks neid kahte enam ehituses peljata. Puit mädaneb Riistopi sõnul tänapäeval enamasti üknes ehitaja, projekteerija või omaniku süül, kes on hoone hooletusse jätnud. Niisamuti on tuleohutusega. “Puidust osatakse ehitada väga tuleohutult juba isegi 8–10korruselisi maju,” tõi Riistop näite.Hoonete ehitamisel on võimalik minna ka veelgi suurematesse kõrgustesse. Kavandamisel on näiteks 20korruselised majad.Neist kõrgemate hoonete puhul läheksid kõik kõrgustesse pürgivad lisameetrid aga natukene liiga kalliks maksma. “Samas on jälle nii, et mida kõrgem maja, seda suuremad on ehitamisel puidu eelised, sest kõrghoone alumine osa kannab ülemiste raskust. Puidu puhul on see aga oluliselt väiksem näiteks betooniga võrreldes,” võrdles Riistop.Sageli on puitmajade ehitamise vähesuse taga aga ehitusfirmad, mille tootmisvõimsused on rajatud betoonelementide tootmiseks, mainis Riistop.

Puit kestab sadu aastaid. Puit on muutunud järjest populaarsemaks ehitusmaterjaliks piirkondades, mida aeg-ajalt maavärinad raputavad, näiteks Jaapanis. Kui betoon- ja teraskonstrutsioonidesse tekivad pärast tugevat maavärinat praod, mis need ohtlikuks muudavad, siis puiduga seda ohtu pole.

Puidu elujõulisust ja vastupidavust näitab Riistopi sõnul seegi, et vanimad säilinud puidust ehitused on rohkem kui 1000 aastat vanad templid, Norras, Jaapanis ja mujal on säilinud sajandeid vanad hooned.Eestis on selleks näiteks 1644. aastast pärist Ruhnu kirik. “Puidu pikaealisuse tõestuseks on samuti Eesti puitasumid. See 50 aastat, kui nad eikellegi omandis olid ja neid ei hooldatud, see aeg neid ei hävitanud. Nad on endiselt taastamiskõlblikud,” mõtiskles Riistop vana puitarhitektuuri üle. Uut ja põnevat puitarhitektuuri tehakse ka iga aastaga järjest juurde. Huvitavate lahendustega on Riistopile jäänud silma näiteks Ahhaa teaduskeskus Tartus, samuti Sõmeru vallamaja ja Võru Toidukeskus. Tähelepanuväärseid hooneid leiab samuti Taanis, Rootsis, Soomes ja Austrias.“Inglismaal on paljud uued ja suured koolihooned puidust. Nad on üldse puidust projekteerimise vallas teistest ees. Eks nad on saarerahvas ka, nende jalad saavad varem märjaks kui teistel. Nad peavad keskkonna peale rohkem mõtlema,” toonitas Riistop.

Betoneerijad puuseppadeks. Enamasti hääletavad tarbijad aga ikka rahakotiga. Nii et kui tellijad isegi mõtlevad puitarhitektuuri keskkonnasõbralikumate lahenduste peale, siis hinnanumbrid panevad paika tegelikud otsused.