Uuring: noortele on kinnisvara omamine tüütu kohustus

"Kindlaim märk teenusteühiskonna tõusust on kinnisvara väärtustamise vähenemine. Noored mõtlevad, et pole mingit mõtet omada kahte-kolme suvilat, paati, eramaja ja suuri linnamaastureid. Miks? Neid ju pole aega kasutada ja neist on nii palju tüli,“ kirjutab Parvinen oma värskes raamatus „Müügipsühholoogia“. 

1940. aastatel sündinute varandusekogumise ideaal on sõnul muutunud. 2008. aasta paiku aset leidnud majanduskriis näitas, et kinnisvaraga kaasnevad riskid. Isegi pikas perspektiivis kõige turvalisemaks peetud kinnisvara – Helsingi kesklinna vanade väärtuslike majade ja majandatavate metsade – väärtus langes, kuigi see oli vaid ajutine. Kinnisvara hiilgus tuhmus. Seevastu raha ei ole moest ära läinud, pigem vastupidi. Raha aga vajatakse üha sagedamini oma vabaduse suurendamiseks, elustiili võimaldamiseks ja enesemääramisõiguse teostamiseks. Kinnisvara kogumine on out, raha on in. Uus nähtus on see, et noored on hakanud kinnisvara omamist võõrastama. Trend on tugevnenud ka nende noorte seas, kes kuuluvad omanike klassi, seega ei ole tegu vaesemate inimeste kadedusega. Kinnisvara pidamine on kallis, riskantne ja tülikas, aga lisaks ka päriselt „tobe”. „Isa, miks meil on kaks suvilat, kui meil pole aega isegi ühte kasutada?”

Ka ühiskonna ja poliitika hoiakud kinnisvara ja suuremahulise vara suhtes on päris radikaalselt muutunud. Eramus ja isiklikus korteris elamist on kulukamaks muudetud kinnisvaramaksude ja mitmesuguste kanalisatsioonitasudega, ähvardatakse ka intresside maksuvabastuse kaotamisega. Ühiskondlikke üürikortereid nähakse üha rohkemate inimeste valikuna. Üüripindade turule on vaikselt ilmunud ka rikastele suunatud kvaliteetseid pikaajalisi üürimisvõimalusi. Pole ime, et üüripinnal elamine levib üha enam ja üürid tõusevad tunduvalt kiiremas tempos kui isikliku eluaseme kulud.