Autorid: Annika Matson, Annika Matson Kald • 3. november 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Kindlaim märk teenusteühiskonna tõusust on kinnisvara väärtustamise vähenemine. Noored mõtlevad, et pole mingit mõtet omada kahte-kolme suvilat, paati, eramaja ja suuri linnamaastureid. Miks? Neid ju pole aega kasutada ja neist on nii palju tüli,“ kirjutab Parvinen oma värskes raamatus „Müügipsühholoogia“. 

1940. aastatel sündinute varandusekogumise ideaal on sõnul muutunud. 2008. aasta paiku aset leidnud majanduskriis näitas, et kinnisvaraga kaasnevad riskid. Isegi pikas perspektiivis kõige turvalisemaks peetud kinnisvara – Helsingi kesklinna vanade väärtuslike majade ja majandatavate metsade – väärtus langes, kuigi see oli vaid ajutine. Kinnisvara hiilgus tuhmus. Seevastu raha ei ole moest ära läinud, pigem vastupidi. Raha aga vajatakse üha sagedamini oma vabaduse suurendamiseks, elustiili võimaldamiseks ja enesemääramisõiguse teostamiseks. Kinnisvara kogumine on out, raha on in. Uus nähtus on see, et noored on hakanud kinnisvara omamist võõrastama. Trend on tugevnenud ka nende noorte seas, kes kuuluvad omanike klassi, seega ei ole tegu vaesemate inimeste kadedusega. Kinnisvara pidamine on kallis, riskantne ja tülikas, aga lisaks ka päriselt „tobe”. „Isa, miks meil on kaks suvilat, kui meil pole aega isegi ühte kasutada?”

Ka ühiskonna ja poliitika hoiakud kinnisvara ja suuremahulise vara suhtes on päris radikaalselt muutunud. Eramus ja isiklikus korteris elamist on kulukamaks muudetud kinnisvaramaksude ja mitmesuguste kanalisatsioonitasudega, ähvardatakse ka intresside maksuvabastuse kaotamisega. Ühiskondlikke üürikortereid nähakse üha rohkemate inimeste valikuna. Üüripindade turule on vaikselt ilmunud ka rikastele suunatud kvaliteetseid pikaajalisi üürimisvõimalusi. Pole ime, et üüripinnal elamine levib üha enam ja üürid tõusevad tunduvalt kiiremas tempos kui isikliku eluaseme kulud.

Soomes on juba umbes 475 000 suvilat. Lõviosa neist kuulub 1930.–1950. aastatel sündinud inimestele ning kui nende jõud ja tahtmine suvilaid korras hoida väheneb, tekib tohutu hulk mugavusteta ja halvas seisukorras suvilaid, mida keegi osta ei taha. Kui selle põlvkonna suvilaid päritakse, avaneb suurepärane võimalus püüda neist lahti saada. Ja Soomes on ka üha enam levimas selline äri nagu suvilahoolduse teenus.

Loodusharrastuste valdkonna kogukäive on Ameerikas ilma raha ringlemisest tingitud lisatuludeta umbes 145 miljardit dollarit, sellest moodustab kalapüük 41,8 miljardit, jahipidamine 34 miljardit ning muu looduses viibimine ja vaatlemine umbes 55 miljardit. Valdkonna aastane kasv on üle viie protsendi. Ka Soomes on juba umbes 10 000 linnuvaatlejat ja suurematest asulatest mõistliku autosõidu kaugusel asuvad kõigi mugavustega suvilad on üha enam üüritud kui enda omanduses. Kasutuse ja ökoloogia seisukohalt on see ka mõistlik.

Sotsioloogiliselt huvipakkuvates Euroopa esirinnas olevates linnades, näiteks Stockholmis, Londonis ja Amsterdamis, on samas juba märgatavalt tavalisem osta uus korter sel viisil, et makstakse ainult intressi ja laenu ennast ei makstagi tagasi. Ka see on tegelikult üks viis eluaseme hankimiseks teenusena ja vältida omandist tingitud koormat.

Pikemalt saab tuleviku trendidest kinnisvaraäri vallas edasi lugeda Põhjamaade ainsa müügiprofessori Petri Parvineni raamatust „Müügipsühholoogia. Nii meile müüakse“. Raamatu saab tellida veebist SIIT