Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kaugküttesektor areneb, nõuded ei tule järele
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu (EJKÜ) aastakonverentsil esitletakse värsket uuringut, kust selgub, et hoonetele ette nähtud energiatõhususe nõuete arvestuse põhimõtted on ajale jalgu jäänud ja ei arvesta arengutega kaugküttesektoris.
Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu esimees Andres Veske tõdes, et elektrist ja fossiilsetest kütustest toodetaval soojusenergial on põhjendamatult kõrged eelised.
Foto: Raul Mee
Ühingu esimees Andres Veske tõdes uuringu põhjal, et täna kehtivates energiatõhususe miinimumnõuetes on põhjendamatult kõrged eelised elektrist ja fossiilsetest kütustest toodetaval soojusenergial.
„Näiteks on kaugkütte suhtes eelisolukorras soojuspumbad, mis töötavad elektrienergial, samas kui kaugküte kasutab väheväärtuslikku taastuvat kütust. Teatavasti toodetakse Eestis ligi 90% elektrit põlevkivist, millel on oluline mõju keskkonnale. Soojuspumbad suurendavad elektritarbimist eriti just kõige külmemal ajal ja tõstavad sellega elektri tarbimise tipukoormuseid,“ selgitas Veske.
Veske tõi välja, et energiatõhususe miinimumnõuetes ei ole arvestatud viimastel aastatel kaugküttesektoris toimunud jõulist arengut.
Artikkel jätkub pärast reklaami
„Tänaseks on biokütustest toodetud soojuse osakaal kaugküttes enam kui kahekordistunud. See võimaldab pakkuda kõrge energiatõhususega, keskkonnasõbralikku ja mõistliku hinnaga teenust. Selgelt on näha soojuse hinnalanguse trendi neis kaugküttepiirkondades, kus tegutsevad taastuvkütustel põhinevad koostootmisjaamad,“ nentis Veske.
Eestis levinud koostootmisel põhinev kaugküte pakub ühte efektiivsemat võimalust saavutada energiatõhususe ja taastuvenergia osakaalu suurendamise ning CO2 heitmete vähendamise eesmärke. Viimase kümne aasta jooksul on kaugküttesektoris toimunud väga kiired arengud. Sektorisse on investeeritud sadu miljoneid eurosid, mille eest on rajatud uusi taastuvkütustel põhinevaid koostootmisjaamu ja katlamaju ning korrastatud kaugküttevõrke.
Ajal, mil tehnoloogia suudab rohkem, nõuame inimestelt endiselt liiga palju. Parkimissüsteemid on aastatega palju arenenud, aga kliendi vaatenurgast ei ole parkimine alati sama palju lihtsamaks läinud. Ikka leidub parklaid, kus tuleb sissesõidul peatuda, võtta pilet, hiljem meenutada, kuhu see sai pandud, otsida makseautomaati, sisestada sõiduki number või kontrollida, kas parkimine sai ikka õigesti alustatud ja lõpetatud. Kõik need lahendused on omal ajal tekkinud põhjusega ning paljudes kohtades on need ka täna täiesti õigustatud. Ühel hetkel tasub siiski küsida, miks peaks inimene endiselt ise tegema seda, mida tehnoloogia suudab tema eest juba usaldusväärselt ära teha.