8. märts 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Advokaadibüroo Teder Kinnisvara-ja ehitusvaldkonna juht Pille Pettai ja samas büroos töötav Rasmus Õisma lahkasid kinnisvaraalases uudiskirjas riigikohtu lahendit tsiviilasjas 3-2-1-149-16, mis käsitles üürnikule hüvitatavaid parendusi ning tõendamiskohustust.

Üürnik nõudis pärast üürilepingu lõppemist üürileandjalt hüvitist parenduste eest, mida ta oli üüritud kinnisvarale teinud. Kohus selgitas, mida peab sellise nõude esitamisel tõendama:

- millised parendused ja muudatused on üürnik teinud;

- kas konkreetsete parenduste või muudatuste tegemiseks oli üürnikul üürileandja vastavas vormis nõusolek ning

- kas üürilepingu esemeks oleva asja väärtus on konkreetsete muudatuste või parenduste tõttu suurem.

Üürnikul on õigus nõuda vaid nende kulutuste hüvitamist, mis tõstsid üürieseme väärtust. Asjaolu, et üürnik on teinud parendusi, ei too automaatselt kaasa kinnisvara väärtuse suurenemist. Samuti ei saa kinnisvara väärtuse suurenemist eeldada, vaid see tuleb kindlaks teha.

Väärtuse suurendamist hinnatakse lepingu lõppemise aja seisuga. Nii ei saa näiteks hüvitamist nõuda, kui üürilepingu lõppemise ajaks on parenduste ja muudatuste väärtus vähenenud. Õiglase hüvitise määramisel tuleb arvestada sellega, kas ja kui palju on tehtud muudatused üürileandjale väärt.