29.03.10, 09:40

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Arvamus: kallis riik ehk rumal raha

Eesti Projektbüroode Liit on juhtinud tähelepanu ehitusprojekteerimise hangete madalatele hindadele, kirjutab Ramboll Eesti juhtivkonsultatnt Raul Vibo.

Eesti Projektbüroode Liidu tegevdirektor Mauno Inkinen tegi ettepaneku projekteerijatel seljad kokku panna ja mõistlikus hinnas kokku leppida. Meedia korjas selle ettepaneku kontekstist välja ja konkurentsiamet sai sõrmega vibutada. Mõte ei olnud ju sepistada kartellikokkulepet ja seda veel avalikkusele kuulutada. Projekteerijate mure on ühelt poolt seotud enda tulevikuga, kuid selle mure teine pool on palju tõsisem ja puudutab meid kõiki.

Probleem ehituslike konsultatsiooniteenuste puhul ei ole mitte odavus, vaid see, mida selle odavuse eest tõenäoliselt vastu saab või täpsemalt, mis saamata jääb. Projekteerimine ei ole töö, ammugi mitte tükitöö, mida saab mõõta džaulides. Projekteerimisteenust ei ole võimalik lõplikult ette ära kirjeldada. Kui see oleks võimalik, siis ei oleks vaja üldse projekteerida. Kogemustega ehitusprojektide tellijad teavad, et hea projekt võib neile säästa mitu korda rohkem, kui on võimalik projekteerimisteenuse pealt kokku hoida. Sellised tellijad oskavad hinnata kogemustega ehituskonsultante, kes loovad väärtust lõpptarbijale ja hoiavad eemale neist, kes ennast odavate joonetõmbajatena reklaamivad. Paraku ei ole kõigil seda kogemust, või siis on esimene kogemus olnud juhuslikult positiivne. Masu-eelsel ajal oli selgelt näha, et paljusid tellijaid lõpptulemus üldse ei huvitanudki - raha voolas pankadest peale, midagi ei jäänud müümata.

Artikkel jätkub pärast reklaami

Raha, millega ostetakse konsultatsiooniteenust madalaima hinna kriteeriumi alusel, nimetan rumalaks rahaks. Mul on sellise raha omanikust kahju, sest ta ei aimagi, millega ta riskib. Kui tegemist on eraomanikuga, siis üldjuhul riskib ta ainult oma rahaga ja harvemini avaldub risk kolmandate isikute peal. Kui tegemist on riigiameti või kohaliku omavalitsusega, siis kahjuks investeeritakse maksumaksja kroone "Antarktika börsile". Seda ei tehta ainult teadmatusest, paljudel juhtudel on tegemist laiskusega, sest väärtuspõhise riigihanke korraldamine on palju töömahukam primitiivsest hinnasiltide võrdlemisest.

Tahan tunnustada neid väheseid ametnikke, kes on avalikult tunnistanud, et on projekteerija valikuga ämbrisse astunud. Tegelikkuses ei tea me enamikku ebaõnnestumisi, mida maksumaksja kroonide eest betooni valatakse, sest kes tahab oma viga tunnistada? Nende ebaõnnestumiste väljund on kergemal juhul koolimaja hallitanud sein ja kasvav tervishoiu eelarve allergia raviks, halvemal juhul sügisese suurveega ära viidud terviseraja sild. Need on tänase Eesti reaalsed juhtumid.

Juhan Aare kirjutab raamatus "Sillaehitajad ajas ja ruumis" inseneriteaduse jätkusuutlikkusest. Insenerioskuste jätkusuutmatus on peamine lõiv, mida maksame rumala raha tellitud projektide eest, kuid mitte ainus. Sendi teine pool on kavandatava avaliku ruumi ja ehitiste jätkusuutlikkus ning väärtus meie kõigi jaoks: keskkonnasõbralikkus, taaskasutatavus, energiatõhusus, esteetilisus, praktilisus, kestvus, ohutus jne.

Oleksin valmis rohkem makse maksma, kui saaksin vastu väärtustele orienteeritud avalikku haldust. Kehtiv riigihangete seaduski pigem soodustab väärtuspõhiste hangete korraldamist, seega pole probleem seaduses, vaid selle rakendamises. Seda enam teeb muret järjekordne riigihangete seaduse lappimise kiirmenetlus, kui riigikogu majanduskomisjoni liikmed ei mõista sisulist vahet teha ehitusvaldkonna konsultatsiooniteenustel ja projekteerimistööl.

Hetkel kuum

22.10.25, 11:46

Turujagamine. Arendajad: need arendajad on edaspidi võitjad, need kaotajad

Turureha liigub armutult edasi. Kas ehitajate õnn jääb üürikeseks?

20.10.25, 10:48

Vastulause: Broneerimisleping ei ole tühine paber – ärge eksitage ostjaid vastupidisega!

Viimastel aastatel on artikli autori praktikas nii esimese kui teise astme kohtud lihtkirjaliku broneerimislepingu kehtivust eeltoodule tuginedes korduvalt kinnitanud. Vastupidiseid näiteid ei ole!