Gaasivõrgu müük ei too konkurentsi

Põhilised argumendid, miks oleks vaja omandit lahutada, on olnud järgmised:a) seda nõuab Maagaasidirektiiv ehk Euroopa Liit;b) juhul kui toru kuulub müüjale, on oht, et müüja diskrimineerib teisi gaasi pakkuvaid ettevõtjaid ning ka ei investeeri torusse piisavalt;c) gaasi hind Eestis on liiga kallis;d) gaas tuleb Venemaalt ning see on oht energiajulgeolekule.

Fakt on aga see, et Eestile (nagu ka Lätile ja Soomele) on EL poolt tehtud erand ning omandi lahutamist meilt ei nõuta nii kaua kui Eesti on energia saar (puudub ühendus teiste Euroopa Liidu riikidega) . Oluline on seegi, et erinevalt Eestis räägitust on omandi lahutamiseks direktiivis ette nähtud kolm varianti, millest siinmail plaanitakse kasutada kõige radikaalsemat ja kallimat. Erinevalt näiteks Saksamaast kus võeti kasutusele direktiivis lubatud sõltumatu ülekandeoperaatori (ITO) variant mida direktiiv käsitleb sellist lahendust täieliku oamandi lahutamisega võrdsena.

Ka torule juurdepääs on vaba juba aastast 2003 nii Eesti kui Euroopa regulatsiooni kohaselt ja isegi investeeritud on korralikult. Eesti Gaas sõlmis 1999. aastal riigiga lepingu, kus meile pandi kohustus arendada võrku selliselt, et suudaksime transportida ööpäevas 4 mln m³ gaasi. Tegelikult oleme tänaseks valmis ehitanud võrgu, mille võimsus on 11 mln m³ ööpäevas – seega teinud kokkulepitust oluliselt rohkemgi.

Eestis on Euroopa odavaim gaasVõrdlesime ka hetkel kehtivaid lõpphindu gaasitarbijatele. Näiteks kodutarbija, kes kasutab gaasi kütteks, maksab praegu kuupmeetri eest Eestis 0.44 eurot, Lätis 0.48 eurot, Leedus 0.53 eurot, Soomes 0.87 eurot ja Saksamaal 0.93 eurot. Vastupidiselt emotsionaalseile hüüatustele gaasihinna teemal on meil selgelt odavaim gaas lõpptarbijale.

On üks kriitikute väide, mida vaidlustada ei saa – gaas tuleb meile tõesti ainult Venemaalt, see pole aga seotud torustike omandiga vaid eelkõige sellega, et turg Eestis on väike ja uute tegijate siiameelitamiseks väheatraktiivne. Sama kinnitab ka 2011. aasta mais Eleringi poolt konsultatsioonifirmalt Pöyry tellitud uuring „Gaasituru liberaliseerimine Eestis“ mis eelmisel nädalal avalikustati. Pöyry töös on juttu ka omandi lahutamisest gaasisektoris, kuid sellele soovitatakse läheneda tasakaalukalt, alustades sõltumatust ülekandesüsteemi operaatorist (ITO-st) ja edasi liikuda koos turu arenguga. Sealhulgas soovitatakse näiteks minna põlevkivi baasil elektritootmiselt üle kombineeritud tsükliga gaasiturbiinidele.ITO-mudel kasulik kõigileMeie hinnangul on selline lähenemisviis mõistlik, sest ITO-mudelit kasutades saab riik otseselt osaleda ülekandevõrgu arengu suunamisel. Ettevõtte äriplaan ning investeerimisplaanid oleksid Konkurentsiameti kontrolli all ning Eesti Gaasi kui omaniku mõju oleks minimaalne. Sel viisil osalemine annaks riigile koos teiste aktsionäridega ka parema pildi, millised on turu vajadused, võimalused ning kitsaskohad. Lisaks jääb ka ITO variandi valimisel võimalikuks torustike müük.Täna valminud Maagaasiseaduse muutmise seaduseeelnõus aga planeeritakse, et Eesti Gaas peab torustikud müüma hiljemalt aastaks 2015, mis kõiki  protseduurinõudeid arvestades tähendab, et ostja tuleb leida hiljemalt jaanuariks 2014. Tõenäoliselt eelistab riik, et torustike ostja oleks pärit Euroopa Liidust, millega aga kaasneb probleem sest tururegulatsioon mida Eestis kasutatakse ei järgi eruroopa parimaid praktikaid ja vajab seega muutmist. Sarnane probleem ei ole ainult gaasiettevõtluses, vaid ka teiste taristute omanikel. Seepärast ongi vaja ITO-mudeliga kaasnevat lisaaega, et leida lahendused ja üksmeel taristute omanike, riigi ja konkurentsiameti vahel. Vastasel korral on oht sattuda õiguslikesse vaidlustesse nii nagu Leedus täna.