Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Appi, nad said mu palga teada!
Pruugib vaid kellelgi välja käia palkade/tulude avalikustamise mõte, kui juttu jätkub kauemaks: igaühel on vankumatu eitav või jaatav seisukoht varrukast võtta. Kui suuri sündmusi pole, vormistavad väljaanded juhtkirjagi.
Suurem debatt peeti maha juba läinud aastatuhande lõpul, ja ega argumendid aja jooksul kardinaalselt muutunud ei ole. Nii saab tulude avalikustamise poolt- ja vastuväidete muutumise järgi hinnata, palju me selle kümne-viieteistkümne aastaga arenenud, Soomele-Rootsile lähemale jõudnud oleme. Üldiselt leiavad ajakirjandusväljanded praegu nagu tollalgi, et idee on ju iseenesest hea ja tore, aga meie siin pole selleks valmis. Neil seal Soomes-Rootsis on „inimnäoline kapitalism“, pikaajaline solidaarsuse kogemus ja maksude maksmise komme, aga meil on sinna veel pikk tee minna.
Üheksakümnendate hirm, et niipea, kui tulu/vara avalikuks saab, tulevad „kandid“ ja teevad puhta töö, võiks aja jooksul hajunud olla, aga tegelikult ei ole, hoolimata sellest, et elukeskkond on tublisti turvalisemaks muutunud. Tõsiasi, et vara suurus ka ilma avalikustamata arvata on, pole samas aja jooksul muutunud. Konkreetseid numbreid teadmata ju ikka aimatakse, palju kellelgi on, ja hea varaline seis ei ole ometi häbiasi.
Endiselt leitakse, et tulude avalikustamise nõue rikub inimeste privaatsust. Enamasti ei mõelda sellele, kui palju me viimase paarikümne aastaga oma privaatsusest tegelikult kaotanud oleme. Või pigem: palju sellest üleüldse järel on. Privaatsuse mõiste ajakohane mõtestus juhatab tulude avalikustamise loogilisuseni nii või teisiti.
Tulude avalikustamisel ei taha keegi eeskujuks olla, sest peljatakse, et äkki teised ei tule järele. Ja ega ei tule ka, kuni seadus ei nõua ja konfidentsiaalsed lepped vastupidist eeldavad. Kui Kaarel Tarand 2009. aastal peatoimetajate palkade avalikustamist nõudes oma palganumbri välja ütles, jäi ta ainsaks. Ja ega see niimoodi ei toimigi. Kõigepealt ikka kokkulepe/seadus, ja siis hakkavad kõik seda korraga järgima.
No ja viimaks see hirm, et mis siis ikka saab, kui kõik mu palka teavad. No mis seal ikka saab. Kui tänaval keegi riides inimeste seas paljalt ringi käib, siis muidugi kõik vahivad. Seevastu saunas, kus kõik riidetud, ei panda paljasolemist tähelegi, sest see on norm.
Kui tulude avalikustamine on norm, siis on see ka normaalne. Ent kui me jääme üha korrutama, „kust me tuleme“, ning kasutame seda argumendina, miks tulusid avalikustada ei saa, siis jäämegi mentaalses mõttes sinna, „kust me tuleme“. Mõistlikum oleks mõelda hoopis selle peale, kuhu me läheme. Soomele majanduslikku järelejõudmist igatsejad võiksid põhjanaabrite käest uurida, mis tunne see on, kui kõik tulud on avalikud, ning kuidas see hoiakuid muudab. Äkki on midagi kõrva taha panna.
Autor: Haldusuudised.ee
Seotud lood
Kinnisvarastrateegia juhtimisagentuur WHAT IF tegi mõnevõrra ebahariliku sammu: ehitas tarkvara, mille üks eesmärke on vähendada tööd, mille eest ettevõttele endale seni maksti.
Hetkel kuum
Enimloetud
5
Tallinna linnahall käib ruumilahenduselt paljudest sündmuspaikadest kaarega üle
Viimased uudised
Saa teada 3 olulist nippi ning lisaks ports juhiseid ja nõuandeid
Konverentsid
Hetkel kuum
Hinnalangus ulatub ka müügituruni
Liitu uudiskirjaga
Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.
Tagasi Kinnisvarauudised esilehele