22. jaanuar 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Tegelikult ei ole ELi ühtse miinimumpalga idee sugugi uus, sellest on varemgi kõnelenud mitmed ELi juhid, seda on arutatud Euroopa Parlamendis. Ometi söandaksin väita, et Juncker kõneles sel korral ühel oma lemmikteemal 2006. aastast peale: Euroopa miinimumpalga kehtestamisest, mis ei pea silmas kõikjal ühe ja sama suurusega miinimumpalka. Jutt ei käi üldsegi mitte ühtsest miinimumpalga numbrist, mis Brüsselis välja kuulutatakse.

Miinimumpalga regulatsioon Euroopa riikides on kehtestatud kahel viisil – (enamasti valitsuse) õigusaktiga või sotsiaalpartnerite kokkuleppega, kusjuures tervelt 20 ELi riigis on see praegu muudetud õigusaktiga üldkehtivaks ja kohustuslikuks. Traditsiooniline kollektiivlepingu kaudu miinimumpalgas kokkuleppimise mudel on viimaste aastatega muutunud poliitilises ja tööturu olukorras ilmutanud oma nõrkusi – jätnud järjest enam töötajaid sotsiaalpartnerite läbirääkimisjõu vähenemise, suurenenud migratsiooni ja ebatüüpiliste töövormide üha laialdasema leviku tõttu kollektiivlepingu mõju alt välja. Paraku ei taha eeskätt Põhjamaade ja Saksamaa sotsiaalpartnerid, kes on aastakümneid harjunud miinimumpalgas kokku leppima, midagi kuulda õigusaktiga fikseeritud miinimumpalgast ega valitsuse sekkumisest selle suuruse määramisse.

Euroopa miinimumpalga kehtestamise poliitika mõte seisneb ühelt poolt riikide miinimumpalga poliitika üleeuroopalises avatud koordineerimises (eeldab riikidevahelist solidaarsust, vabatahtlikku koostööd ja head tahet, mida pole teatavasti kunagi üleliia palju) ning siseriikliku miinimumpalga üldkohustuslikkuse tagamises. Teiselt poolt näeb see ette kohustusliku siseriikliku miinimumpalga taseme määratlemist sõltuvalt siseriiklikust keskmisest brutopalgast või mediaanpalgast. Oma 2012. aasta tööhõivealases teatises rõhutas Euroopa Komisjon vajadust fikseerida siseriiklik miinimumpalk sobival tasemel, täpsustamata samas, mida selle all silmas peetakse. IM-i, OECD ja ILO ühisaruandes (juuni 2012)  G20 tööministrite kohtumisele peeti sobivaks tasemeks 30-40 % mediaanpalgast. Reaalses elus jääb see aga tänapäeva Euroopas enamasti 45-60% vahele. (2011. a seisuga saavutasid viidatud „sobiva“ taseme ELis  vaid kaks riiki – Tsehhi Vabariik ja Eesti.) Analüüsid on näidanud, et miinimumpalk, mille suurus on üle 40% mediaanpalgast, hävitab töökohti, suurendades seeläbi vaesust ja ebavõrdsust.  Alla 40% mediaanpalgast jääv miinimumpalk annab seevastu löögi kogunõudlusele ja võrdsetele võimalustele.

Juba olemuslikult kuulub mõiste „miinimumpalk ehk alampalk“ siseriiklikku konteksti, mille suuruse määratlemisel võetakse rahvusvahelise tööõiguse alusel riigi üldise palgataseme ja elatustaseme kõrval arvesse ka üldist majandus- ja kultuurilist olukorda. Kui majandusolukorda ja elatustaset peegeldavad riigisisesed miinimumpalga tasemed ELis erinevad üksteisest üle kolmeteistkümne korra, sh ka ostujõu standardi järgi veel üle viie korra (Luksemburg vs Bulgaaria), siis kuidas oleks võimalik kehtestada üleliiduline ühtne miinimumpalga tase, ilma et see hägustaks ja moonutaks kogu miinimumpalga mõtet. Saab selline „üks-suurus-sobib-kõigile“-poliitika olla sobiv rõhuvale enamikule euroala liikmetele?

Võib täielikult nõustuda mõjuka ILO analüütiku dr Daniel Vaughan-Whiteheadiga: „Ometi on enamik vaatlejaid päri sellega, et ühtne absoluutne miinimumpalga tase ei tohiks ELi tasandil olla ihaldusväärne, arvestades praegust vahet siseriiklikes miinimumpalkade tasemetes ja töö tootlikkuses.“ Kui ühtne Euroopa miinimumpalk kunagi ka tõeks saab, on sinna igal juhul väga pikk tee käia.

Autor: Haldusuudised.ee