Turvafirmade potentsiaali saab kasutada avaliku korra kaitsmisel

Pole uudis, et Eestis jääb tublisid töökäsi vähemaks ning riigi ülalpidamine muutub üha kulukamaks. Piiratud ressursid sunnivad meid aga otsima nutikamaid lahendusi, sest järelandmisi ei ole võimalik teha. Üheks selliseks murekohaks on riigi Politsei-, piirivalve- ja päästestruktuuride  ammendunud võime sündmustele operatiivsemalt reageerida, mida nad ka ise on tunnistanud. . Verivärske siseturvalisuse arengukava paneb rõhu inimeste turvatunde tagamisel senisest suuremale vabatahtlikule tööle, pöörates seejuures vähe tähelepanu turvaettevõtete võimalustele. Nii politsei- ja päästeametis kui turvaettevõtetes töötab riigi siseturvalisuse nimel mõlemas võrdselt üle 5000, kokku aga aukartust äratav 10 000 inimest.

Suurimaks takistuseks riigi ja turvaettevõtete ühisele pingutusele on vähene koostöö, mida soosib ajale jalgu jäänud õigusraamistik. Täna on tavakodanikul õigusrikkumise takistamisel tunduvalt rohkem tegutsemisvabadust, kui turvatöötajal, kuigi viimasel on nii erialased teadmised kui reaalsed oskused olukordades käitumiseks.

Näiteks tasub kaalumist turvafirmade patrullide lülitamine politsei juhtimiskeskuse töösse, et ametivõimudel oleks ligipääs nende asukohtadele ning hõivatusele. Riik saaks lihtsamate süütegude ennetamise või ärahoidmise ülesande delegeerida turvafirma patrullidele.

Kas öösel pargis palli mängivate lärmakate ning kõrvalmajade inimeste und häirivate noortega peab ilmtingimata tegelema politseipatrull, kui seda võib samas vaja minna kusagil mujal mõne agressiivse isiku rahustamisel. Olukorra pargis saaks lahendada läheduses viibiv turvatöötaja, kes noored korrale kutsub.

Meil on kohti, kus politseipatrulli teenistuspiirkonna raadius ulatub 60 kilomeetrini. Samal ajal on turvaettevo~tetel pea ko~ikjal Eestis sisuliselt dubleeriv su¨steem ning turvaettevo~tete patrullekipaaz?ide arv on suurem kui politsei oma. See vo~imaldab kiiret reageerimist ning politsei abistamist avaliku korra kaitsmisel olukordades, mis otseselt ei no~ua ametniku sekkumist.

Täna toimetab kumbki organisatsioon oma parima äranägemise järgi, kuigi ressursse on võimalik oluliselt tõhusamalt rakendada. Korra tagamiseks ei pea alati sekkuma, piisab ka juuresolekust. Praegu on selle takistuseks selgepiirilise õigusliku raamistiku puudumine ning vähene operatiivne infovahetus riigivõimu esindajatega, kellelt tuleksid konkreetsed ülesandepüstitused iga olukorra lahendamiseks.

Mõttemänguna on see tore, kuid kehtivast turvaseadusest tulenevad õigused ei luba turvatöötajatel väljaspool valveobjekte tegutseda ning avaliku korra tagamisele kaasa aidata, kuna sealgi on meie õigused piiratud. Kui me ka näeme pealt õigusrikkumist avalikus kohas, siis seadusest tulenevalt võime me ainult sellest politseile teada anda.

Kujutage olukorda poes, kus turvatöötaja püüab takistada varga väljumist, kuid viimasel õnnestub koos kaubaga siiski minema joosta. Sisuliselt poe välisukse juures lõppebki  turvatöötaja vastutus ja töökohustus õigusrikkuja kinnipidamisel, sest meil on õigus tagada puutumatus ainult valvataval objektil. Võime varga kinni pidada ainult poe ruumides, tänavale järgi joosta ning kinni võtta enam ei tohi. See õigus on ainult politseil. Julge kodanik saaks taolise teo eest siseministrilt aumärgi, kuid turvamees riskib valveobjektilt väljudes oma töö ja võimaliku kohtuasjaga. Seega võiks kaaluda turvafirmadele õiguse andmist pidada rikkuja kinni ka avalikus ruumis. Aidates niiviisi avalikku korda tagada, saame paremini kaitsta ka oma kliente.

Jätkates mõttelist eksperimenti, kujutage ette, et turvatöötaja saabki õiguse vargale järgi joosta, kuid viimane lipsas nurga taha ja kadus silmist. Nüüd oleks vaja pealtnägijatelt küsida, kuhu poole varas jooksis? Turvatöötajal puudub selleks õigus ning kodanikel kohustus meile vastata.

Oletame, et meile on antud ka õigus inimesi küsitleda ja saime kätte suuna, kuhu pätt jooksis. Leidsime ta järgmise nurga tagant, kus ta varastatud viinapudelit kallutas. Saaksime avaliku korra tagamisele kaasa aidata sündmuse fikseerimisega või isegi tuvastatud isiku transportimisel politseijaoskonda, kuid meie käed on seotud, sest turvatöötajal puudub õigus tuvastada, kellega tegu on või ka kahtlusalust politsei saabumiseni kinni hoida.

Tajutavalt nõrgenenud avaliku korra jälgimine, sellesse sekkumata jätmine ja riigi korrakaitseorganite vähenenud reageerimisvõime muudab inimesed ebakindlaks, mis võib soodustada kuritegevuse kasvu. Väiksemate pahategude tähelepanuta jätmine tekitab kiiresti karistamatuse tunde ja sillutab teed suurematele seaduserikkumistele. 

Turvaettevõtted on kümnetele tuhandetele peredele üheks esimeseks kontaktiks turvalisuse küsimustes. Tegeleme palju ennetustööga, harime oma kliente ning saame neilt rohujuuretasandil väärtuslikku tagasisidet, mis on riigile vajalikuks sisendiks. Riigiasutuste poolt läbiviidavad turvalist käitumist soodustavad sotsiaalkampaaniad oleksid turvafirmadega ühiselt tehes tõhusamad ning inimesed saaks lisaks üldisele käitumissoovitusele ka konkreetse pakkumise.

Õigusruumi täpsustamine aitaks turvafirmadel oma kliente paremini teenindada ning see on ka lahutamatult seotud avaliku korraga. Turvateenuse tarbijate kaitstuse tunne on jällegi selges korrelatsioonis ühiskonna üldise turvatunde ning heaoluga.

Turvafirmad on valmis panustama inimeste ja tehnikaga avaliku korra tagamisse, kui riik seda vajalikuks peab. Selleks tuleb täpsemalt määratleda vastutuse piirid ning vastastikused kohustused.

Eelnevad mõtted on üleskutse laiemaks aruteluks, millisena riik soovib turvafirmade rolli tulevikus näha.

Autor: Meelis Krämann