Kas öösel pargis palli mängivate lärmakate ning kõrvalmajade inimeste und häirivate noortega peab ilmtingimata tegelema politseipatrull, kui seda võib samas vaja minna kusagil mujal mõne agressiivse isiku rahustamisel. Olukorra pargis saaks lahendada läheduses viibiv turvatöötaja, kes noored korrale kutsub.
Meil on kohti, kus politseipatrulli teenistuspiirkonna raadius ulatub 60 kilomeetrini. Samal ajal on turvaettevo~tetel pea ko~ikjal Eestis sisuliselt dubleeriv su¨steem ning turvaettevo~tete patrullekipaaz?ide arv on suurem kui politsei oma. See vo~imaldab kiiret reageerimist ning politsei abistamist avaliku korra kaitsmisel olukordades, mis otseselt ei no~ua ametniku sekkumist.
Täna toimetab kumbki organisatsioon oma parima äranägemise järgi, kuigi ressursse on võimalik oluliselt tõhusamalt rakendada. Korra tagamiseks ei pea alati sekkuma, piisab ka juuresolekust. Praegu on selle takistuseks selgepiirilise õigusliku raamistiku puudumine ning vähene operatiivne infovahetus riigivõimu esindajatega, kellelt tuleksid konkreetsed ülesandepüstitused iga olukorra lahendamiseks.
Mõttemänguna on see tore, kuid kehtivast turvaseadusest tulenevad õigused ei luba turvatöötajatel väljaspool valveobjekte tegutseda ning avaliku korra tagamisele kaasa aidata, kuna sealgi on meie õigused piiratud. Kui me ka näeme pealt õigusrikkumist avalikus kohas, siis seadusest tulenevalt võime me ainult sellest politseile teada anda.
Kujutage olukorda poes, kus turvatöötaja püüab takistada varga väljumist, kuid viimasel õnnestub koos kaubaga siiski minema joosta. Sisuliselt poe välisukse juures lõppebki turvatöötaja vastutus ja töökohustus õigusrikkuja kinnipidamisel, sest meil on õigus tagada puutumatus ainult valvataval objektil. Võime varga kinni pidada ainult poe ruumides, tänavale järgi joosta ning kinni võtta enam ei tohi. See õigus on ainult politseil. Julge kodanik saaks taolise teo eest siseministrilt aumärgi, kuid turvamees riskib valveobjektilt väljudes oma töö ja võimaliku kohtuasjaga. Seega võiks kaaluda turvafirmadele õiguse andmist pidada rikkuja kinni ka avalikus ruumis. Aidates niiviisi avalikku korda tagada, saame paremini kaitsta ka oma kliente.
Jätkates mõttelist eksperimenti, kujutage ette, et turvatöötaja saabki õiguse vargale järgi joosta, kuid viimane lipsas nurga taha ja kadus silmist. Nüüd oleks vaja pealtnägijatelt küsida, kuhu poole varas jooksis? Turvatöötajal puudub selleks õigus ning kodanikel kohustus meile vastata.
Oletame, et meile on antud ka õigus inimesi küsitleda ja saime kätte suuna, kuhu pätt jooksis. Leidsime ta järgmise nurga tagant, kus ta varastatud viinapudelit kallutas. Saaksime avaliku korra tagamisele kaasa aidata sündmuse fikseerimisega või isegi tuvastatud isiku transportimisel politseijaoskonda, kuid meie käed on seotud, sest turvatöötajal puudub õigus tuvastada, kellega tegu on või ka kahtlusalust politsei saabumiseni kinni hoida.
Tajutavalt nõrgenenud avaliku korra jälgimine, sellesse sekkumata jätmine ja riigi korrakaitseorganite vähenenud reageerimisvõime muudab inimesed ebakindlaks, mis võib soodustada kuritegevuse kasvu. Väiksemate pahategude tähelepanuta jätmine tekitab kiiresti karistamatuse tunde ja sillutab teed suurematele seaduserikkumistele.