Kas lühiajalisel üüril on tõesti kriips peal?

Viimase nädala jooksul aset leidnud sündmuste valguses on olnud huvitav jälgida erinevaid sõnavõtte selles osas, mis ootab ees kinnisvarasektorit ning eelkõige just üüriturgu silmas pidades.

City24 hõikas paar päeva tagasi välja, et „koroonaviiruse hirmus on hakanud Airbnb ja Booking.com pakkumiste arv Tallinnas kiirelt vähenema“. Karin Noppel-Kokerovi sõnul on lihtsam võimalikke majanduslikke tagasilööke üle elada nendel, kes on korteri pikaajaliselt välja üürinud ning üüriinvestorid, kes nipitavad üüriturul pangalaenudega, vajavad kindlat tootlust, mis tähendab, et nende jaoks võib turistide arvu vähenemine üleilmse haiguspuhangu tõttu suure karuteene mängida.

Pärast eriolukorra välja kuulutamist sattusin lugema Bidrento sulest ilmunud lugu „Kas lühiajaline majutusturg on kokku kukkumas ja kas on oodata tormijooksu pikaajalisse üüriturgu?“. Bidrento üüriplatvormi asutaja Taavo Annus sõnab: „Kuna hetkeolukord on selline nagu ta on, on õige aeg mõelda pikemaajalise üürimise peale. Kindlasti leidub palju inimesi, kel on seoses külaliskorterite äriga mitmed laenu-ja maksekohustused, mis vajavad olenemata olukorrast tasumist.“

Jah, loomulikult on viimaste päevade muutunud olukord muutnud lisaks hotellidele ka lühiajalise üürimisega tegelevaid ettevõtteid, investoreid ning kinnisvaraomanikke. Nii kummaline kui see aga ka ei tundu, on viimase kolme päeva jooksul lisaks tühistamistele juurde tulnud ka uusi broneeringuid. Välismaalt Eestisse tulnud turistidel on praeguses olukorras mõistlikum ja turvalisem viibida korteris kui mõnes hotellis masside keskel. Lisaks on suurenenud eestlaste broneeringute hulk, mis ilmselt jätkub ka ülejäänud eriolukorra ajal.

Tulles tagasi loo pealkirjas tõstatatud küsimuse juurde – kas lühiajalisel üüril on nüüd tõesti kriips peal ja kõik peaksid ruttu-ruttu oma korterit pikaajalisele üürile panema? Vastus on EI ja sellel on väga lihtne ja loogiline seletus. Me räägime esialgu 1,5 kuu pikkusest eriolukorrast, mis langeb lühiajalise üürimise jaoks “hapukurgi hooajale”. Märts-aprill on nagunii rahulik ja käibed tavapärasega tagasihoidlikumad. Seega, vähenevate broneeringute hulgast tulenev võimalik rahaline kadu ja tootluse langus ei ole nii suur, et ummisjalu pikaajalise üürimise poole tormi jooksma peaks. „Kullakaevajad“, kes lühiajalisest üürist hõlptulu otsima tulid, kaovad sellelt turult loomulikult ära ja otsivadki omale pikaajalise üürniku, aga vähenev konkurents on tervitatav ning annab allesjäävatele turuosalistele hea võimaluse olukorra normaliseerudes ehk senisest veel rohkemgi teenida.

Pealegi, praeguses olukorras, kus meelelahutus, toitlustus jm sektorid tõsiselt kannatavad ja inimesed on paanikas, ei hakka üürikorteritele toimuma tohutut tormijooksu või nõudluse kasvu. See omakorda tähendab, et üürniku leidmine võtab aega ja selleks hetkeks võib eriolukord juba lõppenud olla. Tegutsen ise ka kinnisvaramaaklerina ning oman väga selget ettekujutust sellest, milline on pikaajalise üürniku leidmise protsess. Erinevalt City24 ja Bidrento esindajate poolt välja hõigatud arvamustest võin väita, et pikaajalise üürniku otsimine ei ole mingi „viagra“, mis nüüd kinnisvaraomanike elu tekkinud eriolukorras kuidagi senisega võrreldes hüppeliselt ilusamaks muudaks.

Lühiajalise üüri puhul tuleb vaadata aastast rahavoogu ning sellest loogikast ja pikaaegsest strateegiast tulenevat kasu lõikavad investorid on rahulikud. Oleme oma klientidega olukorra läbi arutanud ning keegi suurt traagikat ei näe. Ja kui olukord jälle normaliseerub ning inimesed reisima hakkavad, on tulupotentsiaal ja oodatav tootlus väiksema konkurentsi tõttu senisest veel parem.