3. november 2006

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Eks ikka aeg-ajalt võetakse mõni maja maha. Mis parata," ütles arhitekt Raine Karp, kes rohkem kui mõni teine Eesti arhitekt on pidanud taluma oma loomingu ümberhindamist. Esimesena taheti lammutada kolossaalne linnahall, nüüd Sakala keskus.

"Tehku, mis tahavad," annab vanameister Karp lammutajatele rohelise tule.

Karp, kelle projekteeritud on ka Tallinna postimaja ja rahvusraamatukogu, imestab, et rahvas lööb tema Sakala keskuse pärast möllu. Ja mitte ainult rahvas. "Miks siis nüüd äkki kõik ärkavad, kui see lammutamine on kaks aastat teada olnud? Seda teadsid kõik, kes arhitektuuriga kokku on puutunud. Ega see pole nüüd äkki juhtunud," muigas mees. "Kogu selle kahe aasta jooksul, kui seda projekti analüüsisid linnakomisjonis nimekaimad arhitektid, kogu aeg oli teada, et see vana maja läheb sada protsenti maha," rääkis Karp ja imestas, et arhitektid alles praegu ärganud. Tema on selles teadmises elanud kaks aastat ja on täiesti rahulik.

"Ükski ehitis pole igavene. Kui riik ja rahvas nii leiavad, et selle koha peale sobib midagi muud rohkem, mis siis arhitektilgi õiendada on. Mitte midagi. Mina ei kuulu õiendavate arhitektide hulka," ütles Karp.

Autor: Haldusuudised.ee