Arvamus: haamriga lapse hoiupõrsa kallal

Vanemad ütlevad vaid, et see on vajalik perekonna finantsstabiilsuse tagamiseks, küll laps jõuab uue raha koguda. Aga kas laps hakkab uuesti koguma, kui vanemad võivad paari kuu pärast samade põhjendustega jälle tema hoiupõrsast raha ära võtta?

Kohustuslik kogumispension on Eesti usalduse kaubamärk ja see on praegu ohus. Umbes samalaadne efekt on valitsuse otsusel kõik kogumispensioni sissemaksed kaheks aastaks peatada. Valitsuse järsk sõnum küttis eelmisel nädala kired kuumaks, iga päev ilmus meedias sellele poolt- ja vastuväiteid. Minu arvates on kogumispensioni juurutamine olnud kõige eeskujulikum era- ja avaliku sektori koostöö näide Eestis. Ja kogumispensionist on paljude riikide jaoks saanud Eesti kaubamärk.

1990. aastate keskel oli selge, et senise pensionisüsteemiga edasi minna ei saa. Tööealist elanikkonda jääb võrreldes pensionäridega järjest vähemaks. Lapsi sünnib vähem ja elatustaseme, sh meditsiini kvaliteedi tõusuga pikeneb inimeste eluiga. Maksumaksja ei jõua enam ülal pidada riiki ja pensionäre.

Tuli minna üle pensionisüsteemile, mis lisaks riiklikule pensionile toob sisse ka erapensionid ehk siis kohustuse inimesel endal oma tuleviku tarbeks raha kõrvale panna. Erinevaid pensionisüsteeme uurides ja arvutades jõuti kolmesambalise pensionisüsteemini, kehtestati teine sammas sissemaksete jaotusega 2% + 4%. Kogumispensioni süsteem rakendus 2002. aasta kevadel ja esimesed sissemaksed tehti 2002. aasta suvel.

Rahandusministeerium, maksuamet ja kogu finantssektor töötas üheskoos selle nimel, et kogumispensioni reform saaks tehtud. Mitte niisama tehtud, vaid professionaalselt, õigeks ajaks, võimalikult väikeste kuludega.

Kogumispensioni süsteemi ülesehitamine ja pidamine oli siis ja on nüüd erasektori õlul. Riigi kulu on olnud avalikkuse teavitamine, järelevalve ja esimeste sissemakseavalduste hüvitamine.

Eesti kogumispensioni süsteem on olnud eeskujuks paljudele riikidele. Väga vähesed teavad, et Armeenia on paljude teiste riikide pensionisüsteemide hulgast valinud välja just Eesti süsteemi. 2010. aasta 1. jaanuaril rakendub Armeenias kogumispension, mida aitavad üles ehitada Eesti eksperdid. Küsimustele, et kas lahendame selle kogumispensioni detaili nii või teisiti, vastavad armeenlased enamasti - teeme nii nagu Eestis.

Kui nüüd vaadata valitsuse otsust kirjeldatu valguses, on muutuste mõju veelgi suurem. Lisaks kohalikule usaldamatusele hakkab selline otsus kõigutama Eesti kogumispensioni süsteemi mainet maailmas. Kuidas teiste riikide valitsused saavad müüa Eesti kogemust ja edu oma riigi kodanikele, kui Eesti valitsus seda nii ühepoolselt ja napisõnaliselt järsku muudab? Miks peaksid inimesed neis riikides sellega kaasa tulema?

Igal otsusel on oma tagajärjed ja hind. Kogumispensioni süsteemi muutmisel sealhulgas. Maksete peatamine tekitab süsteemi osalistele suuri küsimärke. See paneb erasektorile täiendava koormuse kogumispensioni infrastruktuuri pidamisel ja teenindamisel. Era- ja avaliku sektori eeskujuliku koostöö näide muutub vähem eeskujulikuks ja Eesti kogumispensioni süsteemi maine hakkab mõranema.

Kõik see on allaneelatav, kui sissemaksete peatamise otsus tehakse samasuguse põhjalikkusega, nagu süsteem loodi. Kui otsust põhjendatakse kõigile osalistele ja on teada, mis saab edasi. Kui kogumispension on Eesti kaubamärk, võiks seda ju pigem tugevdada. Ja lapsele võiks selgitada, millal ta saab oma jalgratta.

Autor: Haldusuudised.ee