Andrus Saar: Eestis ei kehti kokkulepped

Et riik on teinud oma lubadustega II samba osas inimeste seas tugevat ajuloputust, on inimestel põhjendatud ootused, et riik täidaks oma lubadused. Antud juhtum näitab aga selgelt, et Eestis ei kehti mitte mingisugused kokkulepped, kommenteeris turu-uuringute ettevõtte Saar ja Poll juht Andrus Saar.

Järgneb Andrus Saare kommentaar II pensionisamba teemal.

Ma leian, et pensioniea kindlustamine peab põhimõtteliselt toimuma inimese enda vastutusel. See tähendab, et inimene ise otsustab, kuidas ta oma pensionipõlve kindlustab: kas kinnisvara või kulda ostes, aktsiaid muretsedes või laste abile lootes. Sellest aspektist lähtudes pean ma ebaõigeks, et riik omalt poolt maksis II pensionifondi 4%. Ühe lauaga löömine, kõigile inimestele 4% maksmine on oma olemuselt ebaõiglane. Kui inimene saab palka 10 tuhat krooni kuus, siis riik maksab tema pensionifondi aastas 4800 krooni. Kui inimese aastapalk on üks miljon krooni, siis riik maksab tema pensionifondi 40000 krooni. Selles kontekstis on riigi tegevus iseäranis vastutustundetu. Kohustuslik pensionikindlustus ei pea garanteerima inimese jõukat vanaduspõlve.

Et riik tegi oma lubadustega inimeste seas tugevat ajuloputust, on inimestel põhjendatud ootused, et riik täidaks oma lubadused. Antud juhtum näitab väga selgelt, et Eestis ei kehti mitte mingisugused kokkulepped. Mis aga üldiselt pensionifondidesse puutub, siis maailm on näinud korduvalt nende pankrotistumist. Keegi ei garanteeri, et Eestis peaksid asjad kuidagi teisiti arenema.

II pensionfondi elu näitas väga selgelt, et kui inimene ise ei tee sissemakseid fondi (sissemaksed toimuvad automaatselt), siis ta ei tunne ka huvi, mis tema rahaga pensionifondides toimub. Ta ei tee teadlikke valikuid, vaid laseb end uinutada müügitüdrukute- ja poiste kenadest pakkumistest ajaloolisest tootlusest. Ajalooline tootlus on lihtsalt üks minevikuline müüt, mis ei garanteeri mitte midagi. Naiivne on arvata, et pensionifondide juhtide eesmärgiks on ilmtingimata suurima tootluse tagamist. Fondijuhid ei ole mitte mingil viisil vastutavad, kuidas raha nende hallatavates fondides küpseb. Nende endi heaolu ei sõltu fondide heakäigust. Miks peavad inimesed näiteks üldse panema oma raha pensionifondidesse? Miks ei võiks see raha olla näiteks tähtajalistel hoiustel või mingites muudes instrumentides, mis vähemasti tagavad enam-vähem raha säilimise.

Nii või teisiti, aga me riskime igal kord kui anname oma raha kellegi hoolde, olgu selleks pank, kellelegi antav laen, aktsiad, fondid jms. Ma tean oma ettepaneku ebapopulaarsust, kuid arvan, et inimene ise peab tegema valikuid ja riik ei pea omalt poolt peale maksma, vähemasti mitte nii palju. Riigi rolliks on pensioni näol tagada inimestele teatud elatustase. Kes soovib kõrgemat, peab ise selleks vaeva nägema ja riske võtma. Kahjuks on loomulik see, et kui inimesele pannakse peale kohustus teha makseid oma tulevikku, siis peaks tal olema õigus ka valida vahendeid, kuidas ta seda teeb. Praegu on kahjuks nii, et maksja vaatab lihtsalt abitult pealt, kuidas tema raha põleb heleda leegiga.

Praegusel arenguetapil ei saa me loobuda inimeste pensionipõlve kohustuslikust kindlustamisest. Vastasel korral võime kümnete aastate pärast tekitada saamatute inimeste hulga, mistõttu tuleb sotsiaalmakse tõsta. Kui riik võiks omapoolse osa maksta, siis peaks see olema teatud piirini, mitte kõigile ühtviisi. Praegu on õige aeg kriitiliselt üle vaadata kogu pensionifondide temaatika. Ärgem tehkem kergekäelisi lubadusi tulevikuks.

Autor: Haldusuudised.ee