5. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Uuringu teostajad jõudsid järeldusele, et nn tuumariikides takistavad taastuvenergia arengut kõikvõimalikud bürokraatlikud tõkked. Selliste riikide hulka kuulub ka Eesti.

Kui hakata selle uuringu valguses lähemalt vaatama mõnes taastuvenergia tehnoloogiaid eksportivas ja kasutavas tippriigis toimunud arenguid, siis ilmnevad huvitavad seosed. Tegu ei ole mitte juhuslikult toimunud taastuvenergia kasutuselevõtu ja tehnoloogia arenguga, vaid kuni paarikümne aasta pikkuse energiainnovatsiooni protsessiga, millel on omad põhjused: poliitilised otsused, teod ja tänaseks ka silmapaistvad tagajärjed.

Päiksekütte kooperatiivid Austrias

Ligi kolmkümmend aastat tagasi leidis Austrias aset kaks ulatuslikku ja emotsionaalset debatti energiaküsimustes. Üks väitlus oli seotud esimese tuumajaama ehitusega, teine suure hüdrojaama ehitusega looduslikult mitmekesises piirkonnas. Mõlemad haarasid endaga kogu ühiskonna ja kasvatasid märkimisväärselt ühiskonna teadlikkust energiaküsimustes.Tuumajaama puudutav ühiskondlik väitlus lõppes juba valmis ehitatud tuumajaama mittekäivitamisega, mis keelati seadusega 20 aastaks. Hiljem pikendatud keeld kehtib tänaseni.Selle ühiskondliku väitluse ja teadlikkuse kasvu tulemusena loodi üle Austria tuhandeid päikeseenergia kasutuselevõttu edendavaid kooperatiive, kus inimesed hakkasid algul käepäraste vahenditega ehitama päiksekollektoreid.Mis on selle ligi 30 aastat kestnud rahva omaalgatusel põhineva energiainnovatsiooni tulemus? Austria on tänu paljudele väikestele ja suurtele tehnoloogiat arendavatele firmadele täna päiksekollektori tehnoloogia arendamises, kasutuses, tootmises ning ekspordis maailmas esikohal.

150 000 taanlast tuulekooperatiivide liikmed

Kaks aastat pärast Tšernobõli tuumakatastroofi võeti Taani parlamendis vastu seadus, mis keelas Taanis tuumajaamade ehituse. Tänaseks on Taanist saanud maailma suurim tuulegeneraatorite tootja ja eksportija, tuuleenergia osakaal kohalikus elektritarbimises on ligi 20%, mis on maailma kõrgeim näitaja.Tuuleenergia tormiline arengule aitasid kaasa ka Taani riigi maksusoodustused peredele, kes ise elektrit toodavad. Tänu sellele hakkasid inimesed ühinema tuulekooperatiividesse, kus paljud pered või terved külad püstitasid ühiselt tuulikuid ja tuuleparke.Aastal 1996 oli Taanis kokku 2100 tuulekooperatiivi. 2004. aastaks oli tuulekooperatiivide liikmed või tuulikuomanikke 150 000. Kuni tänaseni on suur osa Taani tuulikutest eraisikute, mitte arendajate omanduses.

300 000 päikseenergia töökohta Saksamaal

2000. aastal, kui rohelised jõudsid Saksamaa valitsusse, teatati ametlikult tuumaenergiast järkjärgulisest loobumisest. Sellega seoses võeti Saksamaal vastu kaks seadust. Esimene oli tuumaenergiast väljumise seadus (Nuclear Exit Law), mis sätestas tuumaenergiast loobumise 2020. aastaks.Teine oli taastuvate energiaallikate seadus (Renewable Energy Sources Act), mis pakkus maksusoodustusi taastuvenergiale ja kõrgeid müügihindasid rohelisele energiale. Lisaks pandi paika mitmed tolle aja kohta väga kõrged CO2 emissiooni vähendamise eesmärgid. Toodud seadusandlikud muudatused ja eesmärgid käivitasid Saksamaal enneolematu päikseenergia ja taastuvenergia innovatsioonilaine. Saksamaa olematu päikseenergiaturg muutus arvukate uute tehnoloogiafirmade toel suurimaks maailmas.Selle tulemusena on Saksamaa juba aastaid juhtiv PV päiksepaneelide ja taastuvenergia tehnoloogia eksportija, edestades nii Jaapanit kui USAd. Päikseenergiatööstuses on napi kaheksa aastaga loodud üle 300 000 töökoha. Kantuna see üle Eestisse, tähendaks see 3000-4000 töökoha loomist. Päikseenergia sektori 2008. aasta 400 miljardi Eesti krooni suurusest käibest haarasid suurima tüki just Saksa firmad.Viimased aastad on Saksamaal igal aastal lisandunud 1 GW päikseenergia võimsust aastas, mis koosneb valdavas enamuses paari kuni paarikümne kilovatistest ühepereelamutele paigaldatud ja võrku ühendatud elektrijaamadest. Seega 1 GW elektritootmisvõimsust lisandub Saksamaal igal aastal eraisikute, firmade ja riigi koostööna. Sellele lisandub aastas veel 2 GW tuuleenergia võimsust. Võrdluseks: tavalist teed pidid võtab 1 GW võimsusega elektrijaama rajamine planeerimisest kuni käivitamiseni aega kuni paarkümmend aastat.

Mida võiks nendest näidetest õppida Eesti?

Esiteks - kõigi kolme kirjeldatud riigi puhul hakati arendama ja toetama tehnoloogiaid, mis tollel ajahetkel olid Eestis levinud mõttemallide järgi täiesti perspektiivitud. Siiski väike mõte selles kõiges oli juba siis - kõik arendatud tehnoloogiad kasutavad tasuta kütust ega kätke endas suuri keskkonnariske. Nendest veel äsja tühistena tundunud valdkondadest on tänaseks saanud keskmiselt 30% aastas püsivalt kasvavad globaalsed turud.Teiseks – toetustega on loodud kohalik turg veel kallile või praktiliselt olematule tehnoloogiale. See on pannud aluse tootearendusele, innovatsioonile, uute töökohtade loomisele ja lõpuks viinud massiivse ekspordi ja seni kalli tehnoloogia odavnemiseni.Kolmandaks- Eesti olukorda arvestades on positiivne see, et tuumaenergia “nui neljaks” arendajad võivad ootamatult aidata kaasa kodanike aktiivsuse kasvule alternatiivsete lahenduste otsimisel ja sellega toimida innovatsiooni katalüsaatorina.Neljandaks - vähemalt kaks kirjeldatud riiki on territooriumilt ja rahvaarvult võrreldavad Eestiga. Ja seega on loota, et Eesti sugusel riigil oleks võimalus tulevikus kaasa lüüa tervete uute innovatiivsete tööstusharude loomisel, kui riik seda vähegi soosib.Viiendaks - kõigis kolmes riigis rakendunud mudel toetab tavakodanike osalemist energiaturul energiatootjana. Ehk erinevalt Eestist on need riigid püüdnud kujundada keskkonda, kus energiahindade kasvades võimalikult palju kodanikud ja ettevõtted energiatootjatena pigem võidaksid, vähemalt kindlasti ei kaotaks.

Autor: Haldusuudised.ee