5. oktoober 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vesilind elab ühes Vilde tee ühiselamus. Trööstitu eluheidikute varjupaik imepisikeste tubadega.

Mees elab koos abikaasaga teisel korrusel, ühe pika, poolpõlenud ja -tahmunud koridori lõpuosas. Hämaravõitu koridori seintest turritavad välja juhtmerullid, ajahamba ja värvikate elanike jalge all kannatanud laudpõrand kriuksub.

„Siin on iga ukse taga mõni narkomaan või joodik,“ muigab Vesilind, juhatades Äripäeva enda 16ruutmeetrisse askeetlikult sisustatud ühikatuppa.

Kaheinimese voodi, ühes nurgas imepisike teler, teises vanaldane arvuti – kelm käib siiski eluga kaasas, internet on olemas -, miniatuurne köögilaud, kraanikauss, kapid.

„Paljut siis inimesel vaja on,“ rehmab 12miljonilises rahapesuasjas süüdistuse saanud mees käega.

Mees viitab köögilauale, kus lahtise tubaka pakid.

„Näete, riiki peab raskel ajal aitama. Kuigi siinsamas turul müüakse salasuitsu 20 krooni pakk – plokk maksab 170 krooni -, ostan ma poest ainult maksumärkidega tubakat ja keeran endale ise pläru,“ kiitleb kurjategija.

Kurjategija elu algas 11aastaselt

Aavo kuritegelik staaž algas 11aastaselt, kui ta viieks aastaks kolooniasse saadeti. Miilits pistis ta istuma paari tuhande rubla varguse tõttu.

Aga see oli alles algus. Esimest korda mõisteti ta kriminaalkorras süüdi 1964. aastal. Aavo oli toona 18aastane.

Järgmine kriminaalkaristus tuli 1967; siis 1970; seejärel uuesti 1976. aastal, kuid siiski ei suutnud Vesilind enda kelmiverd taltsutada. Järjekordse kriminaalkaristuse sai ta 1984. aastal, sel korral mõistis kohus ta ligikaudu 10 aastaks trellide taha.

Kuivõrd paadunud kelmile aga kongisistumine ei mõju, siis seisis Vesilind vangistusega silmitsi uuesti 1995. aastal.

Pärast seda veel 2002. ja 2004. aastal, mil ta osales paljuräägitud vanaproua Brunhild Dorothea von Tiesenhauseni maja varguses.

„Ega see tähenda veel, et ma kelm peaksin olema,“ arvab Vesilind.

Teid on süütult istuma saadetud?

„Tihtilugu. Sõpru ei reeda ju. Reetureid ei armasta keegi,“ teab mees.

Mis reeturitega juhtub?

„Lähevad ära. Vaikselt. Ühe otsaga pilet. Paradiisi,“ annab Vesilind mõista, et kelmuste skeemide väljamõtlejad liigset jutukust ei salli.

Kelm ütleb, et ka 12miljonilises rahapesuasjas on ta süütu.

„Ise olin muidugi loll, et üldse konksu alla neelasin. Eks Gogol (Oleksandr Gogol, kahemiljardilise käibega OÜ Solifinance`i omanik, kelle firmast süüdistuse järgi Vesilind ja veel neli arvatavat kurjategijat 12 miljoni krooni väärtuses raha välja kantisid – toim) mõtles selle skeemi välja,“ süüdistab Vesilind silmagi pilgutamata hoopis ohvrit selles, et too rahast ilma jäi.

Ise oled rumal, kui rahat ilma jääd

Vesilind toonitab, et ta ei ole kunagi kellelegi kurja teinud. Räägib, et aus inimene. Ei tee kärbselegi liiga.

„Ma ei ole kunagi kellelegi kurja teinud sellepärast, et teha kurja. Kui oled selline rumal ja annad raha ära! Milles mina süüdi olen?“ pööritab kelm silmi.

Ohvrid on ise enda õnnetuses süüdi?

„Enamjagu küll. Enamasti nad ise pakuvad, et kuule, võta mu rahakott endale. Mul ei ole sellega midagi teha,“ räägib Vesilind.

Ja te ei suuda kiusatusele vastu panna?

„Ei. Vahel suudan,“ parandab Aavo end muheldes.

Mis sellest rahast saab?

„Samamoodi lähen nagu tuli. Kergelt tuli, kergelt läks. Või isegi kergemalt,“ tähendab Aavo.

Kui palju raha mees elu jooksul kasiinos on maha mänginud?

„Ei ole kokku lugenud. Ei taha mõeldagi selle peale. Päris palju. Kui ma sellele küsimusele täpsemalt vastan, siis tulevad äkki uued kriminaalasjad kaela,“ naeratab mees.

Gorkinile maksab rikas, heasüdamlik kriminaal

Kui Aavo enda sõnul nii vaene ja väeti on, siis kuidas kaitseb teda üks Eesti hinnatumaid kriminaaladvokaate Andres Gorkin, kui kõneks väidetavalt allilmaga seotud inimeste kaitsmine.

Kes oli see helde sõber, kes palkas Aavo kaitsjaks Gorkini?

(Vaikib pikalt) „See on, jah, hea sõber. Juba üle 20 aasta. Ta on ka ohver. Ta on tegelikult hingelt hästi aus ja heatahtlik inimene. Ta on rikas inimene. Kui palju ta käib raha välja, et vaeseid aidata ja riidesse paneb inimesi, kes vangist tulevad. Aga ohver ses suhtes, et jäi politseile jalgu ja nopiti ära,“ räägib Vesilind.

Heasüdamlik kurjategija maksab siis Gorkinile kelmi kaitsmise eest?

„Tähendab, nad tegid, jah, kunagi kokkuleppe. Aga ega Gorkin ole kallis advokaat,“ lisab Aavo muretult.

Kelm tahab kirjutada kelmuste tegelikest mahitajatest

Mis edasi saab?

„Ma lähen nüüd varsti niikuinii jälle kinni. Mis te arvate, kas ma võiksin seal neist asjadest, mille eest olen istunud, raamatu kirjutada. Kuidas asjad tegelikult olid? Näiteks Tiesenhauseni maja juhtumi tegelikku niiditõmbajat ei leitudki ju üles. Meie olime ainult tankistid, aga tegelikult oli üks riigikogulane see, kes skeemi välja mõtles. Ta on ka praegu riigikogus. Oleks see huvitav lugeda?“ küsib Vesilind silmi vidutades.

Ülviste: nimetaksin Vesilindu pigem laululinnuks

Riigiprokurör Andres Ülviste on kaks korda Aavo Vesilinnuga kriminaalmenetluse raames kokku puutunud.

„Esimest korda Tiesenhauseni majaasjas ja teist korda, siis kui ta ühe kriminaalasja raames tunnistajana esines,“ ütleb Ülviste.

Riigiprokuröri sõnul ei suutnud ta neil kordadel praktiliselt ühtegi Vesilinnu sõna uskuda.

„Tema jutt on lihtsameelsetele. Mina isiklikult ei saanud uskuda ühtki sõna tema jutust peale sidesõnade ja hüüumärkide. Minu jaoks on Vesilind jutulind!Jutumees on ta tõepoolest osav. Mina näen tema näost ka ära, et ta ise ka ei usu, mida räägib,“ sõnab Ülviste.

Kas Vesilind on parandamatu kelm?

„No mina seda ei ütle. Mina elan sellises õndsas lootuses, et igat inimest on võimalik parandada. Kuigi, nagu aru saan, Vesilinnule ei ole arvukad karistused seni mõjunud. Seegi räägib ühtteist tema eest juba,“ lisab riigiprokurör.

Autor: Haldusuudised.ee