23. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Kui Eestisse otsustataks teha tuumajaam, siis meil ei saaks sellist looduskatastroofi juhtuda. Meil võivad tulla suured tuuled ja veetase võib tõusta, aga see on täiesti välistatud, et midagi sellist juhtub nagu Jaapanis,“ rääkis Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli doktorantuuris tuumaohutuse uurimisega tegelev Kööp. Seetõttu leiab Kööp, et küsimus, kas Eestisse ehitada tuumajaam, ei ole tehnoloogiline, vaid poliitiline.

„Minul küll ei tekkinud pärast Jaapani õnnetust arvamust, nagu tuumaenergeetika oleks ohtlik,“ märgib ta.

See oli ehk saatuse iroonia, et ajal, mil Jaapani Fukushima Daiichi tuumajaama töötajad proovisid kõikvõimalikel viisidel jaama reaktoreid kontrolli alla saada, toimus Ameerikas ülemaailmne tuumaohutuse konverents. Seal viibis ka Rootsi Kuningliku Tehnikaülikooli doktorantuuris tuumaohutusega tegelev Kööp. Tema sõnul räägiti Jaapanis toimuva tõttu esmalt alguses ka konverentsi ärajätmisest, kuna paljudel ekspertidel tuli kiiresti oma organisatsioonidesse tagasi minna, et otsustada, milline seisukoht võtta ning millist abi Jaapanile osutada.

„Jutuajamised olid väga üheteemalised. Arutati, kas jaapanlased tegid kõik õigesti ja näiteks seismilisi piirkondi puudutavate ettekannete saal oli erinevalt varasematest aastatest rahvast täis,“ meenutab Kööp. „Kõik said aru, et nüüd tuleb oma eeldused õnnetuste tekkimiseks üle vaadata. Inimesed on ehmunud, et selline asi üldse juhtuda sai.“

Kööp rõhutab, et Jaapani puhul on tegemist vana tuumajaama tehnoloogiaga, mida tänapäeval enam ei kasutata ning mida ei kasutataks ka Eestisse tuumajaama ehitamise korral. Fukushima jaam on ehitatud 1971. aastal ja see on keevveereaktor. See tähendab, et reaktori kütusevardaid jahutavat vett ajavad ringi elektripumbad. Tänapäevastes reaktorites tagatakse veeringlus aga nn passiivsete süsteemidega ehk loodusliku gravitatsioonijõuga.

Suurim õnnetus, mis ühes tuumajaamas juhtuda saab, on see, et tuumakütust ei suudeta mingil põhjusel enam jahutada ning see sulab reaktoris üles ja võib imbuda maasse. Jaapanis kardetakse, et halvimal juhul võib radioaktiivne kütus imbuda põhjavette. Uute reaktorite põhja disainitakse tuumareaktori alla aga spetsiaalne n-ö anum, kus kütuse sulamise korral jaotub see võimalikult suurele pinnale, mille alla ehitatud veetorude kaudu kütust jahutatakse, selgitab Kööp.

Küsimusele, milliseid eelarvamusi Kööp Eestis tuumaenergeetikaga seoses enim kohtab, vastab ta, et seda teemat kiputakse alati seostama Tšernobõliga. „Mis on ka arusaadav, sest see on meile kõige lähedasem ja tuntum õnnetus,“ ütleb ta.

Tšernobõli juhtumi on Kööbi sõnul aga võrreldamatu ühegi teise tuumajaamaga, kuna sealne avarii ei toimunud jaama tavapärase tegevuse ajal, vaid turvasüsteemid lülitati ise käigust välja. Ka jaama disain oli vale: reaktorite ümber ei olnud kaitsehoonet, mis oleks radioaktiivseid aineid kinni pidanud. Toimus võimas radioaktiivseid aineid atmosfääri paiskav plahvatus ja kuna vee asemel kasutati jaama modereerimiseks (ehk neuronite aeglustamiseks tuumareaktsiooniks) grafiiti, toimus ka pikaajaline grafiidipõleng.  

Ta märgib ka, et eelmisel nädalal ilmus ajakirjanduses artikkel, kus ühena võimalikust järgmisest tuumakatastroofi asukohast märgiti Eesti naabruses asuvat Leningradi tuumajaama, kus on olnud mitmeid väiksemaid intsidente. „See, et meil on naaberriigis tuumajaam, mille osas me midagi niikuinii teha ei saa, ei peaks pidurdama meie endale turvalise jaama ehitamist,“ ütleb Kööp. „Ühel hetkel pannakse sealne jaam vanuse tõttu kinni, aga niikuinii ehitavad venelased sinna veel suurema ja võimsama jaama asemele. Kuid Venemaa uued jaamad on korralikud.“

Kuna Eesti on väike riik, siis sobiks Kööbi arvates siia Eesti ehitada väiksem nn mooduljaam, mille võimsus ja seega ka riskid on väiksemad. „Samas on igal väiksel riigil oma tuumajaama omada raske ja kulukas. Leedu tuumajaamaga liitumine oleks selles mõttes positiivne lahendus, et seal on olemas nii asukoht kui ka seadusandlus. Teisest küljest ei ole siis see päris meie oma ja me oleme seal ainult kliendid,“ arutleb Kööp.

Kui aga Jaapani juurde tagasi minna, siis ütleb Kööp, et praegusest suurest õnnetusest võib veel kujuneda edulugu. „Kui Jaapanis suudetakse tagada reaktorite jahutus uuesti, siis see õnnetus on hoolimata kõigest success story. Sest see tähendab, et isegi kui kõik läheb kõige hullemini, suudetakse tagada, et ei toimu suurt radioaktiivsete osakeste suurt leket.“

Fukushima tuumajaam ei olnud hiidlaineks valmis1. Tuumajaama töötamise ajal liigutavad pumbad ringi vett, mis jahutab reaktoris asuvaid kütusevardaid. 11. märtsi maavärina tõttu lülitus jaam automaatselt välja.

2. Reaktori võimsus hakkas väga kiirelt alanema. Siiski jäi reaktorisse jääksoojus, mille alandamiseks tuli pumpasid käigus hoida. Samuti tuleb jahutada kasutatud tuumakütuse basseine.3. Maavärina tõttu oli katkenud elektriühendus. Pumpade tööks käivitusid diiselgeneraatorid, mis töötasid esmalt probleemideta, aga siis tuli 10- meetrine hiidlaine, mistõttu lülitusid generaatorid välja. Fukushima tuumajaama tsunamikaitse barjäärid olid mõeldud kinni pidama kuni 5,7 meetri kõrgust tsunamit.4. Enam ei olnud võimalik vett ringi pumbata ja soojust eraldada ning algas reaktori südamiku ülekuumenemine.5. Kuna reaktorisse jäänud vesi aurustus, siis surve osades reaktorites tõusis kahekordseks normaalsest rõhust. Kuna samal ajal tuli ka vett sisse pumbata, pidi reaktorist survet hakkama välja laskma. Avati ventiilid ja üritati reaktorist välja filtreerida auru. Plahvatused reaktoritest olidki tingitud sellest, et vesinik, mis on äärmiselt plahvatusohtlik kogunes reaktori peale ja süttis seal.Allikas: Kaspar Kööp.

Tuumaenergia maailmas Maailmas toodetakse rohkem kui 16% kogu elektrienergiast tuumakütuse baasil. Kokku on maailmas kasutusel 439 kommertstuumaelektrijaama 30 riigis. Peale selle on kasutusel 284 õppereaktorit 56 riigis ning umbes 220 reaktorit on paigutatud laevadele või allveelaevadele.

Tuumaenergia katab suurima protsendi kogu riigi elektrivajadusest järgmistes riikides: Prantsusmaa (~78%), Slovakkia ja Belgia (~55%), Rootsi (~50%), USA (~20%). www.tuumaenergia.ee

Allikas:

Autor: Haldusuudised.ee